Täna, teisipäeval, 15. detsembril kell 19.00 on Kumu auditooriumis võimalus kuulata kooslust Ari Hoenig & Punk Bop feat. Kristjan Randalu - nii kirjutas http://www.jazzkaar.ee/uudis.php?id=2878
Kui ma ütlesin Jürile, et käisin kontserdil, siis tema arvas mind naistepäeva tähistavat. Ma vaid natuke täiendasin - tollest minu naistepäevast sai just 25 aastat mööda.
Muide, see Kumu auditoorium oli väga ebajõululikult must ja kaunistamata. Kuidagi sünge sel jääkülmal talveõhtul. Kui aga lavale tulid kolm kena noormeest ja hakkasid oma pille piinama, siis oli ka see ilmetu tume saal täiesti omas elemendis. Mehed olid muidugi oma ala tegijad. Panid end ja oma koostööd kuulama. Eesti mees Kristjan Randalu (Randaluuu- Ari Hoenigi sõnastuses) on klahvide näppimise virtuoos. Mees Euroopast - Euan Burton (Oan Bööton) tinistas kontrabassi ning trummide hing Ameerikast Ari Hoenig suutis oma löökriistadest igatsugu imet välja pigistada. Igal ühel neist olid omad väga isikupärased väljapaistvuslaadid. Randalu justkui vingerdas klaviatuuri kohal kõrvust tulipunane. Punapõskne Burton püsis nagu vahakuju oma pilli najal. Hoenig aga tegi pidevalt erinevaid nägusid, grimasse, mordasid; kätte võttis pulki, harju, nuiasid. Kõike seda vaadates ja kuulates hakkasid mõtted rändama omasoodu. Aeg-ajalt tõmbas minu tähelepanu kaameramees. Ma istusin kuuendas reas ning nägin tema tegemisi päris hästi. Kuidagi puine ja stoiline salvestus tuli sealt. Kujutasin kohati lausa ette, kuidas ma ise selle kaameraga mängiksin ja muusikast tulevate meeleolude rütmis valiksin suuri ning üldisi plaane.
Publik koos minuga vaatas kogu seda trianglit algul muiates, seejärel hoogsalt plaksutades. Varsti ka hõisates ja naerdes. Eriti agar multikahäälne naerupall oli minu ees istuv Anu Lamp. Lõpuloo järel oli muidugi tormiline aplaus ning pillimehed pidid lisalooga uuesti rahva ette astuma.
Olen oma jäärapäisuses alati uskunud, et hea elav muusika on mõnusalt kuulatav. Tänane tõestas seda!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Minu jazzielamused pärinevad ajastust, mil see muusikastiil veel samahästi kui keelatud oli. Keelu, eriti aga nõukoguliku üleoleku vastu korraldati kusagil möödunud sajandi 80. aastate lõpupoole terve festival. Igatahes koosnes see 15 kontserdist. Soetasin endale mingisuguse "tuusiku" ja külastasin neid kõiki. Oli igasuguseid.
VastaKustutaOli selliseid, kus plekktünnide ja -torude peal mängiti, aga ka selliseid, kus vaid akadeemilised pillid sõrmede all ja suu juures. Peamiselt ikka saksofon.
Toona see mulle isegi meeldis. Kuid iseäranis suur jazzifänn ma ei ole.