Avatar - poeetilisus versus militarism

Enne vaatamist lugesin pisut filmi tutvustust ja pärast vaatamist teiste huviliste kommentaare. Leidsin järgmist:
"Enne kui kirjeldamisega edasi minna tuleks film jagada kaheks. Ühte ossa tuleks panna stsenaarium ja teise kõik ülejäänu. See esimene osa ei ole hea, ei ole isegi keskpärane. Põhimõtteliselt võiks selle filmi nimi olla “Pochahontas kosmoses”, sest 1995 aasta Disney filmi “Pochahontas”-e ja “Avatar”-i sisu on praktiliselt identne."
""Avatar" on kaks ja pool tundi pikk, aga ma vaatasin esimest korda kella alles lõputiitrite algul, et uurida kas tõesti on aeg nii kiirelt möödunud."
"Vaatasin trillerit ja sai selgeks, et valitsuse väed (Maalt) laksid maardlaid vallutama. Kohalikud olid liiga visad tuli leida tagauks - Hunt lamba nahas. Kuid hunt lambanahas osutus topeltspiooniks, maailma päästjaks - kellele kuidas. Kui tõmmata paralleel tänapäeva, aitab see film kaasa, et Iraagist ja Afkanistaanist väed välja toodaks. "
"Ausalt öeldes, esimesed kaks tundi olid suhteliselt igavad, kuigi visuaalselt väga vinged.Viimased ~45 minutit aga tegid minu jaoks kõik tagasi, väga hea action oli."
"Pole vähimatki kavatsust seda hollivuudi s*tta vaatama minna, ehkki tegu olla tõepoolest omaette fenomeeniga isegi hollivuudi traditsioonilise propagandarämpsu seas. Nimelt väidab The Bruessels Journali püsiautor Fjordman, et tegu olla viimaste aegade kõige anti-läänelikuma, valge rassi vastu rihituma B-klassi komejandiga."
"Käisin vaatamas ja soovitan kõigile. Film kirjeldab hästi inimeste piititut ahnust ja selle tagajärgi...vinge film. "
Tahaksin lisada siia oma arvamuse, mis oleks võimalikult tigedusevaba. Seekord jäin ma väga rahule filmi tehnilise poolega. Animafilmi täpsusega oli jõuline enamus kaadreid korrektsed. Vaid üksikud turnimise fragmendid jätsid "udusse astumise" mulje.
"Moraali poolest jääb "Avatarist" kõlama kolm põhilist tooni: austage loodust, ärge ohverdage end kapitalismile ja põlisrahvuste hävitamine on vale." Kahjuks või õnneks nägin mina seal palju enamaid moraalikohti. "... tehnoloogia viimase sõnaga Na'vide maad ära võtma tulnud sõdurid meenutavad kangesti Ameerika esimesi koloniste." Tolle nn tehnika viimase sõna kohta on mul hoopis teine arvamus. Just tehnika oli selles filmis äärmiselt totter ja kasutuskõlbmatu. Naersin pisarateni nähes neid rambolikke hiidroboteid, kus mees sees istus ja toda juhtis. Inimesekujuline robot on ammu läinud moest ja tõestanud oma ebaotstarbekust. Lennuvõimetud lennumasinad olid iseenesest päris nunnud. Suuremad neist nimetasin emalaevaks ja isalaevaks. Lähivaates mõjusid nad nagu hunnik vanarauda, mille küljes esimese maailmasõjaaegsed periskoobid ja kuulipritsid. Ka see ülisuur buldooser oli nõmeduse etalon. Selline peaks liikudes kõva müra tekitama, miilide kaugusele kuulda olema ja maapinna värisema panema. Ometi suutis see ront imetabaselt salaja pühasse kohta hiilida. Täielik loogikaviga.
Veel loogikast. Üks kõige suuremaid loogikavigu oli minu jaoks kogu selle suure sõjakäigu eesmärk. Kuidagi ei õnnestunud aru saada, milleks seda maad üldse vallutada oli vaja. Mingi mineraal unobtanium, mille kilo on väärt miljoneid!!! Kui miski on väärt, siis on tollel olemas ka tarbimisväärtus. Kas keegi märkas, mis otstarve tol mineraalil oli? Loodetavasti oli see ikka strateegiliselt tähtis mineraal, ilma milleta ootaks inimkonda Maal suur hukk ja maailmalõpp. Et seda hiigelväärtust kätte saada tuli geniaalsetel inimestel valmistuda sõjakäiguks. Hirmus kaval on vastast õõnestada mõttejõul. Paraku puudus vallutajate leeris üksmeel ja meeskonnatöö. Ambitsioonikad sõjardid tahtsid oma võimu näidata. Siit üks paljudest moraalidest: pole vaja ühte paati toppida skeptikuid ja tõsiusklikke.
Sõjakäigu strateegia oli ääretult hambutu. Isegi Spartacus naeraks selle välja. 22.sajandi jalavägi mööda džunglit möllamas - megairfff. Kui poleks lolle sõdu, siis poleks ju ka millestki filmi teha ja põnevust luua. Tarkade taktika edeneks märkamatult.
Poliitilises plaanis nõustun eelpool toodud kommentaaridega. Tõepoolest jättis see film mulje valgest rassist kui sõjatoojast ja rüüstajast. Paralleelid olemas nii indiaanlaste, kui ka Iraagi-Afganistaaniga.
Pisut sellest poeetilisemast poolest. Nagu omal ajal 30 aasta eest meie kinodes jooksnud India filmid, nii oli ka antud lugu oskuslikult põimitud stoori igaühele midagi. Naistele peab olema tundeid ja ilu, meestele taplust ja põnevust. Selles plaanis oli film igati korrektne.
Pärismaalastes oli üllatavalt palju inimestele omaseid õeluse, kadeduse, ülbuse, kiuslikkuse jooni. Olulisel kohal olid ühised palvused. Siit veel mõned moraalid: õelus on edasiviiv jõud, st paneb tegutsema; palvustes saavutatud üksmeel kulub ära vaenlasele ühise vastuhaku loomiseks.
Vaatamata igasugu helenduvatele kulinatele tundus see maailm mulle ikkagi süngevõitu sammeldunud ürgmetsa moodi. Valguse poole püüdlemine tipnes lendava eluka taltsutamisega. Märkamatuks jäid nende söögid ja lapsed. Siginemine polnud filmi jooksul aktuaalne. Sellega tegeleti ilmselt enne ja pärast.
Kokkuvõtteks: juba 21.sajandi algul on enamusele juhtpositsioonidel olevatele tegelastele selgeks saanud, et parim sõda on infosõda ja vaenlase lollitamine massipsühhoosi abil. Roostes tehnikaga lähivõitlust propageerivad tõesti veel vaid raugastunud mõistusega ameerika sõjardid.