Veel äravaatamata Matrix

Tuhnisin netis ja guugeldasin veidi kunagise popfilmi Matrix radadel. Leidsin ühe päris huvitava vana artikli: http://www.arileht.ee/artikkel/248977
Tsiteerin selle artikli siin ära täies mahus koos kommentaaridega.
Matrix sobitub iga filosoofiaga (29)
29. oktoober 2003 00:00
Autor: Rando Tooming
Triloogia viimane film Matrix. Revolutsioon jõuab Eestis ekraanile 5. novembril. Ajakirja Vikerkaar septembrinumbris on neli mõtlejat analüüsinud Matrixi fenomeni filosoofia kaudu.

Vendade Wachowskite Matrix triloogiast on alates selle esimese osa linastumisest kirjutatud metsikult palju artikleid, uurimusi ja süvaanalüüse. Septembrikuu Vikerkaares püüavad üks sloveenia ja kolm eesti filosoofi kolmikteost lahata enese mängumaal.
Lääne filosoofia kogum
Sloveenia filosoofiaprofessor Slavoj Žižek ütleb oma artiklis Matrix: Perversiooni kaks külge, et Matrix on üks selliseid filme, mis toimib omamoodi Rorschachi (1884-1922, psühhiaater, psühhodiagnostik) testina. Film otsekui käivitaks üleüldise äratundmisprotsessi, nagu see üldtuntud jumalapilt, millelt Jumal näib alati otse sulle silma vaatavat, kust iganes teda ka ei vaadataks. Absoluutselt iga mõttesuund paistab end Matrixis ära tundvat.
Filosoofiadoktor Jüri Eintalu ütleb artiklis Matrix: Filosoofial juhtmed seinast välja, et film inspireerib fantaseerima ja filosofeerima. Umbes kolmandat korda linateost vaadates õnnestus tal taibata, et see haakub mitme klassikalise filosoofiaprobleemiga ning ärgitab tõsisemalt suhtuma ka mõnesse senini pelgalt abstraktseks peetud võimalusse. Eintalu köidab asjaolu, et teaduse ja tehnika arengul ning selle käigus toodetavatel ulmefilmidel õnnestub leida pragusid filosoofide klassikalistes arutlustes ning et kaasaegne akadeemiline filosoofia on ulmekatele aeg-ajalt tõsist tähelepanu pööranud.
Filosoof Bruno Mölder arutleb oma essees ainult ühe filosoofilise probleemi üle paljudest, mille film esitab. See on n-ö skeptiline võimalus, et välismaailm võib osutuda hoopis teistsuguseks, kui oleme harjunud eeldama. Mölder läheneb probleemile analüütilise filosoofia vaatenurgast. Ka tema möönab, et Matrix sarnaneb Ror-schachi testiga, kuid küsib samas, kas ei toimi seesugune efekt mis tahes mitmemõttelise stiimuli korral. Mölder lisab, et küllap tunneks antiikfilosoof Platongi seda lääne kultuuris esinevaid ettekujutusi ning arhetüüpe koondavat filmi kinosaalis jälgides end üpris koduselt.
Professor Tanel Tammet leiab artiklis Matrix, Skynet ja sõda teispoolsusega, et kaks rööbast, mida mööda film sõidab, on klassikaline ajud purgis, maailm on unenägu teema ja teiselt poolt suurejooneline sõda masinate ja inimtsivilisatsiooni vahel. Tammeti sõnul on sõjaaspekt paratamatu. Ilma selleta oleks müüdavust ja populaarsust raske saavutada, sest sõda ei ole lõppkokkuvõttes üldse igavam ega inimühiskonda vähem huvitav teema kui reaalsuse olemus.
Maailm kui suur pettus
Mõte kangelasest, kes elab läbinisti manipuleeritavas maailmas, ei ole loomulikult uus. Žižek küsib koguni, kas pole see pelk läbinisti ameerikalik paranoiline fantaasia. Heaoluühiskonna esindajate haige ettekujutus sellest, et maailm, kus nad elavad, on läbi ja lõhki pettus. Sarnasel teemal on vändatud näiteks Peter Weir’i film Truman Show, kus väikelinna ametnik (peaosas koomik Jim Carrey) avastab, et on peategelane ööpäev läbi kestvas tele-shows.
Ulmeklassik Philip K. Dicki 1959. aastal ilmunud teoses Liigestest lahti aeg kirjeldatakse, kuidas California idüllilises linnakeses argielu elav kangelane mõistab, et kogu linn on võltsing, mis on lavastatud selleks, et talle rahuldust pakkuda.
Suurest pettusest, illusioorse maailma loomise võimalikkusest kõneldes viitab Žižek faktile, et omamoodi reaalsuse muutmisega sai hakkama ka Stalin, kes Lenini tähelepanu hajutamiseks tolle kahe viimase eluaasta jooksul laskis trükkida spetsiaalset ühes eksemplaris Pravdat, kust oli välja tsenseeritud kõik uudised, mis viitasid tegelikult riigis toimuvale olukorrale.
Mitu reaalset maailma
Strukturaalse psühhoanalüüsi looja Lacani käsitlus Suurest Teisest on Žižeki meelest Matrixisse jõudnud poolikult. Kui Suur Teine on materialiseeritud reaalselt eksisteerivasse hiidarvutisse ning varjab ära tõelise reaalsuse, siis miks eeldatakse, et reaalsust varjutab teine reaalsus, mis asub meie reaalsuse taga? Kas pole selle taga midagi hoopis muud, mil reaalsusega üldse mingisugust pistmist ei ole? Žižeki sõnul tundub filmi kulgu jälgides igati ootuspärane, et õelisuse kõrb” on loodud hoopis ühe teise (täiuslikuma?) Matrixi poolt. Kumbki filmis esitatav maailm ei taba tegelikult reaalset ja mõlema reaalsus jääb pettekujutluseks. Suure Teise ühise sotsiaalse reaalsuse tajumise mudelit ei ole olemas. Infoühiskonna kunagi prognoositud globaalküla asemel on meil tekkinud arvutu hulk “väikseid Teisi”.
Eintalu ja Žižeki käsitlused filmi problemaatikast on sarnase ülesehitusega. Mõlemad lahkavad Matrixit eri filosoofide ja koolkondade seisukohtadest, kuid sloveen pühendab omaette peatükid ka kabalistikale, antropoloogiale jt ning lõpetab Hitleri biograafide andmetele tuginedes faktiga füüreri seksuaalsuhtest oma vennatütrega. Žižek väidab, et õige viis “Matrixi” fenomeni mõistmiseks on seada kõrvuti Hitleri meeletuseni destruktiivne poliitiline tegevus ning ülim seksuaalne passiivsus perverssuseks klassifitseeritavas rollimängus. Need ongi Žižeki poolt kirjeldatava “Matrixi” perversiooni kaks aspekti.

hvilm 28. oktoober 2003 23:58:49
Matrix. Sigade revolutsioon.

1 29. oktoober 2003 00:33:59
The (!) Matrix on pop-filosoofia. Sarnane populaarteadusega. Paras mullike, mis tegelikult ei kannata mingit kriitikat.

2 29. oktoober 2003 01:46:29
pop-filosoofia küll, aga samas just selline, mida on kogu aeg alateadlikult oodatud. (pseudo)filosoofia, mis seletaks eksistentsi lihtsalt ja arusaadavalt, kasutades olemasolevat märgisüsteemi. Küberruum, virtuaalne reaalsus, kõrgem võim, asjade ettemääratus. See kõik, mida inimesed on valmis kogu aeg alateadlikult uskuma, et oma elu lihtsamaks teha. Inimesed on jaburamategi ideede eest surnud (David Koresh, viimsepäevaootajad), hea veel at siinkohal käib jutt filmist.

neoon 29. oktoober 2003 01:48:26
Ei ole lihtsalt pop-filosoofia. Pigem on see kohati geniaalne filmitükk, millel on mitu kihti nagu Virmalise tordil. Seda saab vaadata kui action-filmi, kui love-story't, kui lunastuslugu aga kui filosoofilis-teoloogilist tükki. Mõned dialoogid on olnud filmist väga nauditavad. Samas kui asi hakkab nauditavaks muutuma on tajutav tegijate meelehärm, et mingil hetkel suurem osa vaatajatest ei suuda enam jälgida dialooge (kelle IQ on keskmiselt 100). Matrixi teemal on artikleid teinud ka väga väljapaistvad filosoofid, kes on haistnud suurt võimalust teha enda tegevus massidele aru saadavamaks.
Mis puutub antud artiklisse, siis milleks kirjutada ümberjutustust, ümberütlemistest. Või Vikerkaare sisu-kirjeldamine oli võimalus end seltskonda murda?

Gorm 29. oktoober 2003 10:42:40
Kulla neoon, olete kunagi mõelnud, et IQ 100 ongi keskmine (ses mõttes, et elanikkond jaguneb kaheks võrdseks osaks: alla ja üle 100)? Ei tasu arvata, et 100 nii väga madal tulemus on. Mis puutub netis olevatesse testidesse, siis saab sealt vist igaüks vähemalt 130 kätte :)

neoon gormile 29. oktoober 2003 14:20:11
kindlasti sinu jaoks ongi 100 kõva tulemus. Möönan, et 'kelle' grammatiline kasutus polnud õnnestunud, sest võimaldas tõlgendada seda ainsuses, kuigi selle all mõeldi massi kelle tulemused jäävad 85-115 vaehimikku ja neid inimesi on kõige enam.

kaun 30. oktoober 2003 00:21:26
Sa oled õnnetu inimene, neoon! Kui sinu jaoks "maatriksikene" on geniaalne filmitükk, millel on mitu kihti etc etc, siis on sinu pidulaua gormet mcdonalds, sinu naine on täispuhutav nukk, su lapsed on midagi vegeteerivat ja sa ise oled ühe varbaga sealsamas maatriksis toksiv ollus.

Morpheus 29. oktoober 2003 03:21:44
Aga miks ikkagi kannavad nad maa all pimedas p2ikeseprille? Ja miks on tarvis seda hirmsat kaablit kuklasse keerata, et matrixisse sisse hackida? Kas wirelessiga ei oleks saanud? Kus on lapsed? Kuidas ja millest Zeoni asukad toitusid? Miljon kysimust ... Peale filmi oli tunne nagu "I can't get no, satisfaction."

jummala 29. oktoober 2003 09:17:16
eest - ära vahi siis...mina ei vahi näiteks "kodu keset linna", sest tean et seal ma satisfaktionit ei saa...

Zeonist 29. oktoober 2003 09:36:28
See oli 1 nii nilbe geto, et sa ei taha teada, mida nad söövad.

real zenonist 29. oktoober 2003 10:25:21
Miks peaks olema neile küsimustele vastused sellised mida meie arengutasemel olev tsivilisatsioon peaks mõistma.Ilmselt ei mõistaks 18 sajandi geenius meie ühiskonnast mitte kottigi ju.

Kama Kaks 29. oktoober 2003 05:31:39
Kogu maailma tarkus on siiski lauses: " Maakera sees on veel yks maakera, mis on suurem kui see valimine maakera".

kairi 29. oktoober 2003 07:17:24
koik mis ma peale viimast episoodi kosta oskasin oli : No, no more. Miks nad jummala parast kolmada osa ka tegid? Esimene oli tip-top, teine oli taielik juust, kolmas....

hm 29. oktoober 2003 09:40:33
1. oli ok, 2. on jube saast, kui 3. veel kehvem on, siis on küll suht rekordiline saavutus... igal juhul tänan hoiatamast, raha ei kavatse selle eest anda, lähen vaatan, äkki ongi juba hot.is üleval.

Kave 29. oktoober 2003 11:59:16
Täitsa nõus.Juba esimeses osas häiris pisut see väline efektitsemine, teises osas kippus sisu eriefektidesse ära kaduma ja võitlusstseenid muutusid suisa igavaks.
(ja veel üks pisiasi - miks Trinity enam nii kenana ei mõju kui esimeses osas? Ja üldse mõjub ta olemine kuidagi masinlikuna)

e.t. 29. oktoober 2003 13:18:48
Teises osas oli pisut liiga palju suure algutähega tegelasi. Ma võin nüüd ebatäpselt mäletada aga algul pidi kangelane üles leidma Oraaklis, kes ütles talle "Ma olen sind oodanud. Sa pead üles leidma kohustuslikku tähendusrikast ma-ootasin-sind sissejuhatust), et vaja on üles otsida Insener. Ja siis veel Arhitekt. Sel hetkel tuli minul juba koledasti naer peale, sest ma kujutasin ette, kuidas Arhitekt üktleb pühalikul häälel: "Tere. Ma ootasin sind. Sa pead üles otsima Säästva Arengu ja Planeerimise Osakonna Juhataja" :)
Minu meelest see konstrueeritud maailma idee on üldse Stanislaw Lemi ühes lühijutus palju sümpaatsemalt väljendatud.

kara 29. oktoober 2003 14:26:00
lugege neooni ta on juba lõik ära öelnud, teie tahate tordist ainult sokolaadi, ent paraku ei leiaks siis teised sellest midagi vaadatavat

hei 29. oktoober 2003 07:43:05
mis, kuradi asi on see Matrix? Esimest korda kuulen.

Esme 29. oktoober 2003 08:19:29
neoonile -
võibolla oli vikerkaare ümberjutustamise eesmärgiks vikerkaarele masside tähelepanu tõmbamine (kirjanduslik eliit - kui nii võib väljenduda - ehk kahtlemata vähemus on sellest niigi teadlik)? piisavalt tunnustusevääriline eesmärk, ma arvan.

prr 29. oktoober 2003 08:56:19
kulge, kirjanduslikud elitaarid ja lääne filosoofid, pistke put si oma maatriks.

eimidagiuut 29. oktoober 2003 09:26:08
maatriksis on sama palju filosoofiat kui mingis suvalises pornofilmis. esimeses osas oli mõningaid sugemied- üle hulga aja hallile massile film milles 3D mõtlemine.. tavafilmid enamasti absoluutselt ruumitud, ainult pilt. aga edasi kisub tavaliseks odavaks hoilvoodi kümmemiljonit filmiks.

neoon 29. oktoober 2003 14:29:09
sul on tõsine probleem. soovitan APPA-t (Anobüümsete Pornohoolikute Põrandalune Assotsiatsioon), kui see ei aita, ei aita sind enam mitte miski. Asmodeus on sinu hinge juba enda aeda tarinud.....

Viking 29. oktoober 2003 09:55:44
Kas pole selle taga midagi hoopis muud, mil reaalsusega üldse mingisugust pistmist ei ole? Žižeki sõnul tundub filmi kulgu jälgides igati ootuspärane, et “tõelisuse kõrb” on loodud hoopis ühe teise (täiuslikuma?) Matrixi poolt.
Dama kehtib ka filmi "13 korrus" kohta, mis linastus veic pärast Matrixi esimest osa.

pipi 29. oktoober 2003 10:26:18
kuule, eimidagiuut, üks kuulus filosoof ütles, et õpetab oma metafüüsikakursuse ära kasvõi pipi pikksuka teksti peal, mõte on ikka vist mõtleja peas? ja kui seda ei ole, siis võid kasvõi platoni endaga vestelda, ilma et muhvigi aru saaks.

mutuk 29. oktoober 2003 10:26:29
kolmanda filmiga kidub matrix ära :P

sipsik 29. oktoober 2003 10:37:45
igale asjale võib juurde mõelda mida iganes. mõnele on koraan kõik teine leiab filosoofia mingist filmist, juuksekarvast või rotilõksust... ja öelge siis neile et rotilõks on nõme :) tapavad teisitimõtleja ära. meie rotilõks on kõige filosoofilisem, kõige alus, sellele võib ehitada terve maailma!

saaremutt 29. oktoober 2003 11:15:05
aga vaatavad ikkagi kõik ja film on ju hää...ikkagi miskit muud kui ''meie leninid'' või muud kõrgelennulised eesti filmid või kuidas ? esimesti nautisin, teist vaatasin ja kolmanda ajal ...

abiks 29. oktoober 2003 11:25:5
Pipi Pikksukas ongi rohkem filosoofiat kui Matrixis. Nii et millest selline po~lastav toon (kasvõi pipi pikksuka teksti peal)?
Isiklik arvamus on ja"rgmine:
1.Ideed filmis ei peagi tingimata teabkui uued olema. See kuidas neid va"ljendatakse on ta"htsam.
2.Matrixi va"ljendusvahendid ei kannata kriitikat. Ytleksin nii: esimene film oli tase sinnamaani, kus hakkas siniste ja punaste tablettide so"o"mine(tabletid va"ljaarvatud).
Sealtmaalt edasi on tegu naeruva"a"rse tehnilise jutuga, lehvivate mantlitega(mm kui lahedad nahkmantlid), ja heal keskmisel tasemel vo~itlusstseenidega.

Njah 29. oktoober 2003 11:37:15
Valdav enamus vaatab ikka Matrix'it, samuti nagu nagu John Woo filme, põhiliselt balleti pärast. Kung Fu või Anti Gravi. Mis seal vahet on

"); //]]>-->

Kui ma lõppude lõpuks olen ise ka selle filmi ära vaadanud, siis tahan treida siia hunniku oma kommentaare. Praegu näikse päris hea stardikapital olema, et seda linateost sügavuti uurima asuda :D

Avatar - poeetilisus versus militarism

Enne vaatamist lugesin pisut filmi tutvustust ja pärast vaatamist teiste huviliste kommentaare. Leidsin järgmist:
"Enne kui kirjeldamisega edasi minna tuleks film jagada kaheks. Ühte ossa tuleks panna stsenaarium ja teise kõik ülejäänu. See esimene osa ei ole hea, ei ole isegi keskpärane. Põhimõtteliselt võiks selle filmi nimi olla “Pochahontas kosmoses”, sest 1995 aasta Disney filmi “Pochahontas”-e ja “Avatar”-i sisu on praktiliselt identne."
""Avatar" on kaks ja pool tundi pikk, aga ma vaatasin esimest korda kella alles lõputiitrite algul, et uurida kas tõesti on aeg nii kiirelt möödunud."
"Vaatasin trillerit ja sai selgeks, et valitsuse väed (Maalt) laksid maardlaid vallutama. Kohalikud olid liiga visad tuli leida tagauks - Hunt lamba nahas. Kuid hunt lambanahas osutus topeltspiooniks, maailma päästjaks - kellele kuidas. Kui tõmmata paralleel tänapäeva, aitab see film kaasa, et Iraagist ja Afkanistaanist väed välja toodaks. "
"Ausalt öeldes, esimesed kaks tundi olid suhteliselt igavad, kuigi visuaalselt väga vinged.Viimased ~45 minutit aga tegid minu jaoks kõik tagasi, väga hea action oli."
"Pole vähimatki kavatsust seda hollivuudi s*tta vaatama minna, ehkki tegu olla tõepoolest omaette fenomeeniga isegi hollivuudi traditsioonilise propagandarämpsu seas. Nimelt väidab The Bruessels Journali püsiautor Fjordman, et tegu olla viimaste aegade kõige anti-läänelikuma, valge rassi vastu rihituma B-klassi komejandiga."
"Käisin vaatamas ja soovitan kõigile. Film kirjeldab hästi inimeste piititut ahnust ja selle tagajärgi...vinge film. "
Tahaksin lisada siia oma arvamuse, mis oleks võimalikult tigedusevaba. Seekord jäin ma väga rahule filmi tehnilise poolega. Animafilmi täpsusega oli jõuline enamus kaadreid korrektsed. Vaid üksikud turnimise fragmendid jätsid "udusse astumise" mulje.
"Moraali poolest jääb "Avatarist" kõlama kolm põhilist tooni: austage loodust, ärge ohverdage end kapitalismile ja põlisrahvuste hävitamine on vale." Kahjuks või õnneks nägin mina seal palju enamaid moraalikohti. "... tehnoloogia viimase sõnaga Na'vide maad ära võtma tulnud sõdurid meenutavad kangesti Ameerika esimesi koloniste." Tolle nn tehnika viimase sõna kohta on mul hoopis teine arvamus. Just tehnika oli selles filmis äärmiselt totter ja kasutuskõlbmatu. Naersin pisarateni nähes neid rambolikke hiidroboteid, kus mees sees istus ja toda juhtis. Inimesekujuline robot on ammu läinud moest ja tõestanud oma ebaotstarbekust. Lennuvõimetud lennumasinad olid iseenesest päris nunnud. Suuremad neist nimetasin emalaevaks ja isalaevaks. Lähivaates mõjusid nad nagu hunnik vanarauda, mille küljes esimese maailmasõjaaegsed periskoobid ja kuulipritsid. Ka see ülisuur buldooser oli nõmeduse etalon. Selline peaks liikudes kõva müra tekitama, miilide kaugusele kuulda olema ja maapinna värisema panema. Ometi suutis see ront imetabaselt salaja pühasse kohta hiilida. Täielik loogikaviga.
Veel loogikast. Üks kõige suuremaid loogikavigu oli minu jaoks kogu selle suure sõjakäigu eesmärk. Kuidagi ei õnnestunud aru saada, milleks seda maad üldse vallutada oli vaja. Mingi mineraal unobtanium, mille kilo on väärt miljoneid!!! Kui miski on väärt, siis on tollel olemas ka tarbimisväärtus. Kas keegi märkas, mis otstarve tol mineraalil oli? Loodetavasti oli see ikka strateegiliselt tähtis mineraal, ilma milleta ootaks inimkonda Maal suur hukk ja maailmalõpp. Et seda hiigelväärtust kätte saada tuli geniaalsetel inimestel valmistuda sõjakäiguks. Hirmus kaval on vastast õõnestada mõttejõul. Paraku puudus vallutajate leeris üksmeel ja meeskonnatöö. Ambitsioonikad sõjardid tahtsid oma võimu näidata. Siit üks paljudest moraalidest: pole vaja ühte paati toppida skeptikuid ja tõsiusklikke.
Sõjakäigu strateegia oli ääretult hambutu. Isegi Spartacus naeraks selle välja. 22.sajandi jalavägi mööda džunglit möllamas - megairfff. Kui poleks lolle sõdu, siis poleks ju ka millestki filmi teha ja põnevust luua. Tarkade taktika edeneks märkamatult.
Poliitilises plaanis nõustun eelpool toodud kommentaaridega. Tõepoolest jättis see film mulje valgest rassist kui sõjatoojast ja rüüstajast. Paralleelid olemas nii indiaanlaste, kui ka Iraagi-Afganistaaniga.
Pisut sellest poeetilisemast poolest. Nagu omal ajal 30 aasta eest meie kinodes jooksnud India filmid, nii oli ka antud lugu oskuslikult põimitud stoori igaühele midagi. Naistele peab olema tundeid ja ilu, meestele taplust ja põnevust. Selles plaanis oli film igati korrektne.
Pärismaalastes oli üllatavalt palju inimestele omaseid õeluse, kadeduse, ülbuse, kiuslikkuse jooni. Olulisel kohal olid ühised palvused. Siit veel mõned moraalid: õelus on edasiviiv jõud, st paneb tegutsema; palvustes saavutatud üksmeel kulub ära vaenlasele ühise vastuhaku loomiseks.
Vaatamata igasugu helenduvatele kulinatele tundus see maailm mulle ikkagi süngevõitu sammeldunud ürgmetsa moodi. Valguse poole püüdlemine tipnes lendava eluka taltsutamisega. Märkamatuks jäid nende söögid ja lapsed. Siginemine polnud filmi jooksul aktuaalne. Sellega tegeleti ilmselt enne ja pärast.
Kokkuvõtteks: juba 21.sajandi algul on enamusele juhtpositsioonidel olevatele tegelastele selgeks saanud, et parim sõda on infosõda ja vaenlase lollitamine massipsühhoosi abil. Roostes tehnikaga lähivõitlust propageerivad tõesti veel vaid raugastunud mõistusega ameerika sõjardid.

Midagi head ikka ka - Jõulujazzi finaal

Täna, teisipäeval, 15. detsembril kell 19.00 on Kumu auditooriumis võimalus kuulata kooslust Ari Hoenig & Punk Bop feat. Kristjan Randalu - nii kirjutas http://www.jazzkaar.ee/uudis.php?id=2878
Kui ma ütlesin Jürile, et käisin kontserdil, siis tema arvas mind naistepäeva tähistavat. Ma vaid natuke täiendasin - tollest minu naistepäevast sai just 25 aastat mööda.
Muide, see Kumu auditoorium oli väga ebajõululikult must ja kaunistamata. Kuidagi sünge sel jääkülmal talveõhtul. Kui aga lavale tulid kolm kena noormeest ja hakkasid oma pille piinama, siis oli ka see ilmetu tume saal täiesti omas elemendis. Mehed olid muidugi oma ala tegijad. Panid end ja oma koostööd kuulama. Eesti mees Kristjan Randalu (Randaluuu- Ari Hoenigi sõnastuses) on klahvide näppimise virtuoos. Mees Euroopast - Euan Burton (Oan Bööton) tinistas kontrabassi ning trummide hing Ameerikast Ari Hoenig suutis oma löökriistadest igatsugu imet välja pigistada. Igal ühel neist olid omad väga isikupärased väljapaistvuslaadid. Randalu justkui vingerdas klaviatuuri kohal kõrvust tulipunane. Punapõskne Burton püsis nagu vahakuju oma pilli najal. Hoenig aga tegi pidevalt erinevaid nägusid, grimasse, mordasid; kätte võttis pulki, harju, nuiasid. Kõike seda vaadates ja kuulates hakkasid mõtted rändama omasoodu. Aeg-ajalt tõmbas minu tähelepanu kaameramees. Ma istusin kuuendas reas ning nägin tema tegemisi päris hästi. Kuidagi puine ja stoiline salvestus tuli sealt. Kujutasin kohati lausa ette, kuidas ma ise selle kaameraga mängiksin ja muusikast tulevate meeleolude rütmis valiksin suuri ning üldisi plaane.
Publik koos minuga vaatas kogu seda trianglit algul muiates, seejärel hoogsalt plaksutades. Varsti ka hõisates ja naerdes. Eriti agar multikahäälne naerupall oli minu ees istuv Anu Lamp. Lõpuloo järel oli muidugi tormiline aplaus ning pillimehed pidid lisalooga uuesti rahva ette astuma.
Olen oma jäärapäisuses alati uskunud, et hea elav muusika on mõnusalt kuulatav. Tänane tõestas seda!