Angie Stone

Kontserdielamus, mida ei saa vaka all hoida.

Juhtus nii, et Eesti Päevaleht korraldas taas oma tellijate vahel loosimise ning seekord saabus loosiõnn meie taresse. Käisin ükspäev Pro Kapitali maja neljandal korrusel seda loosiõnnistatud auhinda ära toomas. Kaks piletit Jazzkaare raames toimuvale Angie Stone’i kontserdile Tallinna Linnahalli.
Täna siis oligi see õige päev. Juba linnas sõites oli selge, et tung kontserdile on vägev. Linnahalli läheduses oli tegu, et ummikutest välja ukerdada. Õnneks oli üks ülesküntud kõrvaltänav piisavalt vaba ja sinna oli võimalik auto lõpuks ka parkida. Rahvast vooris igast suunast. Kontserdi algus venis akadeemilise veerandtunni võrra hilisemaks. Küllap rahva tungivalt rangel soovil :P
Kauaoodatud kaunikene saabuski lõpuks lavale. Toeka korpusega tumedanahaline keskealine daam suutis juba esimese laulu ajal panna noorema rahva püsti kargama ja maruliselt plaksutama. Teise loo ajal liikus osa vaatajaskonnast lava äärde, kus turvamees nad lava servast meetri jagu eemale kamandas. Kolmas lugu võttis Angie palged leemendama ning ta tõi endale musta värvi käteräti, millega ta vaheldumisi pühkis nägu ja lehvitas tuult. Laulude vahele oli ka üks saksofonilugu, kus pillimees ühe viieminutilise hingetõmbega pika vinge jorina lendu lasi. Angie saabus tagasi ja hõikas - voos it meizinng? Ohvkooz, mõtlesin mina. Laulud jätkusid vahet pidamata. Kuldses pluusis korpulent astus lavalt alla rahva sekka ja muudkui lõõritas. Tagasi lavale jõudes jättis oma kontskingad keset lava vedelema ja patseeris sukkis edasi. Tore vahepala oli ka laulujärje edasiandmine taustalauljatele ja pillimeestele.Kaks taustatüdrukut solistidena olid väga efektsed. Üks noist laulis isegi kõrgemalt kui Angie ise. Sammtaimzz, sammtaimzz.... Pillipoistest astus esimesena mikri taha klahvpillimängija. Teisena tuli mürakas trummar. Trumme läks samal ajal taguma kidravend ja kidravenda asendas klahvimees. Lõpuks nuias Angie publikult välja pisituledemere. Kõik moblad ja muud asjandused pandi valgust näitama. Pärast poolteist tundi järjepanu kestnud kontserti teenis esinenud seltskond ülivõimsa aplausi. Mitmeminutiline plaksutamise ja vilekooriga teeniti esinejatelt välja veel paar lisalugu nende uuelt plaadilt. Mina tagusin oma pihud tuimaks. Küllap tegid sama ka kõik ülejäänud tuhanded kontserdikülastajad.
Kuna minu musikaalsus on võrreldav elevandi omaga, siis muusika kohtai ei oska ma midagi mõistlikku kosta. Mulle meeldis, suisa väga meeldis. Võrratu. Senikogematu. Jazzmuusika sündmusena väljakuulutatud etendus oli pigem jazzrocki kontsert. Mitte ainustki härivat heli ma ei kuulnud. Pillid mängisid väga puhtalt, lauluhääled oli kõva kooli saanud. Kui publiku kiljumised, kriiskamised, vilistamised ja käteplagin välja arvata, siis muusikapool oli nii kvaliteetne nagu tulnuks see fonogrammilt. Ja muidugi taolist häälekat kaasaelamist polnud ma seni kogenud veel ühelgi teisel kontserdil.
Olgu tänatud Eesti Päevaleht ja nende vahva loositiim! Üle eesistuja õla piiludes ilmnes, et tema pilet oli maksnud 400 krooni. Olen selliste kingituste poolt ja alati välmis noid vastu võtma.
Tore oli tagantjärele lugeda seda:
http://www.aripaev.ee/4296/rtt_syndmus_4296.html

Tagasi argipäevas

Värskast saabumine toimus mõnusa äraeksimise tuhinas. Enne sõitu tellisin teise marsruudi ning kogemata-meelega see nii ka juhtus. Üks teeviit Räpinas näitas kenasti Tartu suunda, kuid teine teeviit parempöörde soovitusega oli puudu. Nii saigi põrutatud otse Võru suunas. Appi tuli võtta Eesti kaart. Pisike tiir ümber Põlva ning juba rahulikum kulgemine Heade Mõtete Linna suunas võis jätkuda. Jõudsin bussijaama samal hetkel ettesõitva Tallinna bussiga ning sain piigalt kätte oma võtmed. Polnudki mahti uurida, kuidas siis näitlejahakatistel kooliteatrite festivalil läks. Eks internet avitab :D
Lavapartnerluse eest said preemia
Tallinna Reaalkooli trupp (Triin Allik, Doris Mark, Maria-Liisa Tõnissoo, Meeri Lembinen, Maris Kristjuhan, Ardo Allik, Andre Tamm, Hendrik Otto Kaju, Kristjan Eerik Kaseniit, Erik Ibis, Andrus Raudsep, Morten Piibeleht)
Päris hea tulemus. Võitsid ilmselt ikka päris profid koolinäitlejad.
GRAND PRIX
Hugo Treffneri Gümnaasiumi trupp „HTG66“ , „Armastus vähendab naiste peenust ja suurendab meeste oma“ (põhineb T.Eelmaa, V.Vahingu ja M.Sirgmetsa tekstidel), juhendaja Marit Sirgmets.
Kuna mina olen äärmiselt vilets näitleja, siis eelistan igal ajal ja igas kohas pigem karmi reaalsust. Rehepapis taas end trullaks nuumanud, kolisin oma kodinatega äärelinna toakesse. Õhtu kulges pererahvaga lobisedes ja maiustades.

Tervistavad tegevused tervise edendajas II

Teine päev oli tegelikkuses väga asjalik. Vaatamata kärmelt sooritatud lõunasöögile tuli ära käia soolakambris ja valgusravis. Mõlemad protseduurid kestsid pool tundi. Muusika oli uinutav. Õnneks sattus mulle tool, mille otsas polnud võimalik magada. Osa seltskonnast aga suutis ära kustuda. Käimiskeppidega üritaisn ka kõndida. Esimesed sammud kulgesid kohmakalt, kuid lõpuks sain koordinatsiooni kätte küll. Õhtusöögiks pakuti suht samu roogasid, mis eelmisel õhtul. Sellegipoolest sai kere kõvasti täis topitud, sest ees ootas päeva kõige põnevam sündmus – spaa külastus. Küll oli mõnus liguneda ja mulistada. Vesi oli vähemalt 32 kraadi soe. Mullivannid ja veejoa massaazid. Isegi valgusraviga titebassein oli. Vägevaim elamus oli siiski basseini baar. Istuda kaelani vees ja lürpida kuuma kakaod – vot see on kogemus :D Muidugi oli see koormaks põiele, kuid piinade leevendamiseks vajalik asutus oli käepärast olemas. Tänu tihedatele päevatoimetustele olid väsinud nii kere kui vaim. Lõppes päev, mis oli minu ....kümnes sünnipäev . Uinumine toimus kärmesti ning toanaabri norinaid kuulsin vaid pisteliselt paaril korral öö jooksul. Kolmanda päeva hommik algas linnulauluga. Rasvatihane tuli rõdule siutsuma. Pilved taandusid ja päike ilmus nähtavale. Ilmajaama ennustuse kohaselt peaks kõvasti sooja tulema. Eks seks puhuks peaks vähemalt ühe jalutuskäigu ette võtma. Esimene ja viimane söök täna on juba sooritatud. Jääb veel viimane protseduur: mineraalvee vann.

Tervistavad tegevused tervise edendajas I

Sõidule Värskasse eelnes shoppamine mitmes Tartu kaubadusettevõttes ning kerge nuumamine Rehepapis. Läbi astunud ka Athena keskuse kooliteatrite festivali ruumest ning andnud ühele esinejale üle öömaja võtmed, õnnestus lõpuks ka suund lõunasse realiseerida. Sai läbi sõidetud mitmeid ammu unustatud paiku. Mäletan, et viimati sai Räpinat külastatud keskkooli ajal. Tookord ekskursseerisime Venemaa poole. Petseri ja Pihkva kant olid sihiks. Ilm läks järjest päikeselisemaks. Kohale jõudes ootas ees väike tuba rõdu ning aknast sisse paistva õhtuse päikesega. Kaks voodit olid teine teises seinas ning neid eraldas priske kummut. Kõige olulisemad elemendid toas olid muidugi vets ja dušš. Sooja vett tuli küll nats aega oodata, lastes jaheda vee enne näo või käte jaoks ära kasutada. Seejärel sai ka ülejäänud kehaosi küürida. Õhtusöök toimus suures saalis. Sööki oli lademetes. Sööjaid aga üllatavalt napilt. Vaid mõnikümmend külastajat suutsin fikseerida. Kuna nädalalõpu paketi juurde kuulus ka õhtuse baari külastus, siis ei jäänud seegi kasutamata. Alustuseks sain baarmani käest tõreleda, et julgesin luba küsimata pildistada. Demonstratiivselt kustutasin pildid. Kuid siiski vaid need, mis untsus olid. Tantsuks mängis ansambel Bassein. Kahemehe punt, ühel rippus kitarr üle õla, teine näppis süntekat. Enamus muusikast tuli fonogrammilt. Kohati rippus kidramehe pill niisama puusa peal, süntekamehe helisid ei suutnud ma üldse ära eristada. Laulud olid täiesti tantsitavad. Ise küll ei proovinud, kuid oskajamad tammusid põhiliselt kolme sammu: rumba, samba ja tsatsatsaaaa. Et oma igapäevast traditsiooni mitte murda, otsustasin normaalsel ajal magama kobida. Suutsin vaid paar tundi tukkuda, kui mind äratas tuimaks vajunud külg. Kohendasin asendit. Siis aga tekkisd pakitsused põies. Ülearune vedel ollus kerest eemaldatud, viskusin taas voodile. Seejärel saabus sõnum Paljon Onnea! No aitähh!! Paras aeg õnnitleda- kell oli 3:19 kesk pimedat ööd. Kõiki minu eelnevaid öiseid tegemisi saatis toakaaslase maruline norin. Kui olin kaotanud lootuse totaalse mürina saatel uuesti uinuda, siis võtsin ette väga nurjatu tegevuse: läksin norisejale ligi ja rebisin ta pea alt padja. Kostus pominat, ägisemist, voodi vedrude kriginat ning saabus oodatud vaikus. Nüüd aga tekkis mul uus mure. Kas see häälekas magaja enam üldse hingab? Kuulasin kõrvad kikkis ning tuvastasin, et kõik elumärgid on täiesti olemas. Üritasin veel mitu korda uinuda, kuid iga kord keset kõige paremat unenägu lõi teatav nurrmootor mu teadvuse erksaks. Kell 5:36 saabus tallegi aeg kemmergut külastada, kuid ka see ei võimaldanud mul magama jääda. Kell 6:30 kostus esimene moblaline äratus. Enda äratuse kruttisin algupärasest ajast pool tundi hiljemaks, st 7:30 peale. Hommikusöök kestis ju 8-10, seega polnud kiiret. Hommikusöögi lauas sai jorutatud võimalikult pikalt. Enamus pakutavast sai ära mekitud ja muidugi ka pildistatud. Hommikueine järel üritasin veel sutsu magada, kui juba poole tunni une järel võttis ohjad endale juba tuntud nurrmootor. Käisin tekki sikutsamas, tegin moblaga kaks klippi - 20 ja 25 sekundit norinaid, pildistasin ja lõpuks tüdinesin. Lahkuisn toast, et leida WiFi ning oma torinad heisata blogisse :D

Reisiärevus

Täna on tõeline reisiärevus kõigil ja kõiges. Üks ärev sõitis just Tartusse ning hakkab kooliteatrite festivaliga tegelema. Homme on tähtis esinemine, mida mina kahjuks ei näe. Teine ärev ei suuda kuidagi ära otsustada, mida kaasa pakkida. Jonnib, punnib ja lõriseb muudkui igale sõnale vastu :P Kolmas ärev helistas mulle ja tundis huvi, kuidas mul puhkamine edeneb. Ootab mind juba tööle tagasi :)
Eilne õhtu laabus seevastu väga uimaselt. Tegin marurahulikult oma õmblustöid, vahtisin seebikaid ja pärast hernesupi manustamist ei viitsinudki minna Tähetorni tähti vaatama. Tänaseks selgus, et kümmekond huvilist vahtisid vaid ähmast kuud :D

Mõeldes puhkusest

Eilse naljapäeva, 1.aprilli edukalt seljatanud, olen teel lõuna suunas. Ametlikult on mul ju puhkus, kuid kodukandi asjatused pole lasknud mul end lõdvaks lasta. Teispäeval oli koolis lasteaia lastevanemate koosolek. Õnneks olid kõik asjaosalised nõus jätkama endiste hindadega ning õpetajad saavad tagasiulatuvalt oma kauaoodatud palgatõusu. Täna hommikul rüüstasin koduaias ära ühe vana õunapuu. Saagisin maha mitu jämedat oksa. Pisut kosmeetilisi parandusi ja käib küll. Järgmisel nädalal hävitan ära veel teisegi puu otsast tema kuivanud ja muidu kõlbmatud oksad. Praegu aga kiidan SEBE Täistunni Ekspressi WiFit. 2,5 tundi sõitu on ilusti sisustatud. Loodan puhkuse muljetusi edastada veelgi ja seda juba enne järgmist SEBE WiFi seanssi :D