Angie Stone

Kontserdielamus, mida ei saa vaka all hoida.

Juhtus nii, et Eesti Päevaleht korraldas taas oma tellijate vahel loosimise ning seekord saabus loosiõnn meie taresse. Käisin ükspäev Pro Kapitali maja neljandal korrusel seda loosiõnnistatud auhinda ära toomas. Kaks piletit Jazzkaare raames toimuvale Angie Stone’i kontserdile Tallinna Linnahalli.
Täna siis oligi see õige päev. Juba linnas sõites oli selge, et tung kontserdile on vägev. Linnahalli läheduses oli tegu, et ummikutest välja ukerdada. Õnneks oli üks ülesküntud kõrvaltänav piisavalt vaba ja sinna oli võimalik auto lõpuks ka parkida. Rahvast vooris igast suunast. Kontserdi algus venis akadeemilise veerandtunni võrra hilisemaks. Küllap rahva tungivalt rangel soovil :P
Kauaoodatud kaunikene saabuski lõpuks lavale. Toeka korpusega tumedanahaline keskealine daam suutis juba esimese laulu ajal panna noorema rahva püsti kargama ja maruliselt plaksutama. Teise loo ajal liikus osa vaatajaskonnast lava äärde, kus turvamees nad lava servast meetri jagu eemale kamandas. Kolmas lugu võttis Angie palged leemendama ning ta tõi endale musta värvi käteräti, millega ta vaheldumisi pühkis nägu ja lehvitas tuult. Laulude vahele oli ka üks saksofonilugu, kus pillimees ühe viieminutilise hingetõmbega pika vinge jorina lendu lasi. Angie saabus tagasi ja hõikas - voos it meizinng? Ohvkooz, mõtlesin mina. Laulud jätkusid vahet pidamata. Kuldses pluusis korpulent astus lavalt alla rahva sekka ja muudkui lõõritas. Tagasi lavale jõudes jättis oma kontskingad keset lava vedelema ja patseeris sukkis edasi. Tore vahepala oli ka laulujärje edasiandmine taustalauljatele ja pillimeestele.Kaks taustatüdrukut solistidena olid väga efektsed. Üks noist laulis isegi kõrgemalt kui Angie ise. Sammtaimzz, sammtaimzz.... Pillipoistest astus esimesena mikri taha klahvpillimängija. Teisena tuli mürakas trummar. Trumme läks samal ajal taguma kidravend ja kidravenda asendas klahvimees. Lõpuks nuias Angie publikult välja pisituledemere. Kõik moblad ja muud asjandused pandi valgust näitama. Pärast poolteist tundi järjepanu kestnud kontserti teenis esinenud seltskond ülivõimsa aplausi. Mitmeminutiline plaksutamise ja vilekooriga teeniti esinejatelt välja veel paar lisalugu nende uuelt plaadilt. Mina tagusin oma pihud tuimaks. Küllap tegid sama ka kõik ülejäänud tuhanded kontserdikülastajad.
Kuna minu musikaalsus on võrreldav elevandi omaga, siis muusika kohtai ei oska ma midagi mõistlikku kosta. Mulle meeldis, suisa väga meeldis. Võrratu. Senikogematu. Jazzmuusika sündmusena väljakuulutatud etendus oli pigem jazzrocki kontsert. Mitte ainustki härivat heli ma ei kuulnud. Pillid mängisid väga puhtalt, lauluhääled oli kõva kooli saanud. Kui publiku kiljumised, kriiskamised, vilistamised ja käteplagin välja arvata, siis muusikapool oli nii kvaliteetne nagu tulnuks see fonogrammilt. Ja muidugi taolist häälekat kaasaelamist polnud ma seni kogenud veel ühelgi teisel kontserdil.
Olgu tänatud Eesti Päevaleht ja nende vahva loositiim! Üle eesistuja õla piiludes ilmnes, et tema pilet oli maksnud 400 krooni. Olen selliste kingituste poolt ja alati välmis noid vastu võtma.
Tore oli tagantjärele lugeda seda:
http://www.aripaev.ee/4296/rtt_syndmus_4296.html