Tervistavad tegevused tervise edendajas I

Sõidule Värskasse eelnes shoppamine mitmes Tartu kaubadusettevõttes ning kerge nuumamine Rehepapis. Läbi astunud ka Athena keskuse kooliteatrite festivali ruumest ning andnud ühele esinejale üle öömaja võtmed, õnnestus lõpuks ka suund lõunasse realiseerida. Sai läbi sõidetud mitmeid ammu unustatud paiku. Mäletan, et viimati sai Räpinat külastatud keskkooli ajal. Tookord ekskursseerisime Venemaa poole. Petseri ja Pihkva kant olid sihiks. Ilm läks järjest päikeselisemaks. Kohale jõudes ootas ees väike tuba rõdu ning aknast sisse paistva õhtuse päikesega. Kaks voodit olid teine teises seinas ning neid eraldas priske kummut. Kõige olulisemad elemendid toas olid muidugi vets ja dušš. Sooja vett tuli küll nats aega oodata, lastes jaheda vee enne näo või käte jaoks ära kasutada. Seejärel sai ka ülejäänud kehaosi küürida. Õhtusöök toimus suures saalis. Sööki oli lademetes. Sööjaid aga üllatavalt napilt. Vaid mõnikümmend külastajat suutsin fikseerida. Kuna nädalalõpu paketi juurde kuulus ka õhtuse baari külastus, siis ei jäänud seegi kasutamata. Alustuseks sain baarmani käest tõreleda, et julgesin luba küsimata pildistada. Demonstratiivselt kustutasin pildid. Kuid siiski vaid need, mis untsus olid. Tantsuks mängis ansambel Bassein. Kahemehe punt, ühel rippus kitarr üle õla, teine näppis süntekat. Enamus muusikast tuli fonogrammilt. Kohati rippus kidramehe pill niisama puusa peal, süntekamehe helisid ei suutnud ma üldse ära eristada. Laulud olid täiesti tantsitavad. Ise küll ei proovinud, kuid oskajamad tammusid põhiliselt kolme sammu: rumba, samba ja tsatsatsaaaa. Et oma igapäevast traditsiooni mitte murda, otsustasin normaalsel ajal magama kobida. Suutsin vaid paar tundi tukkuda, kui mind äratas tuimaks vajunud külg. Kohendasin asendit. Siis aga tekkisd pakitsused põies. Ülearune vedel ollus kerest eemaldatud, viskusin taas voodile. Seejärel saabus sõnum Paljon Onnea! No aitähh!! Paras aeg õnnitleda- kell oli 3:19 kesk pimedat ööd. Kõiki minu eelnevaid öiseid tegemisi saatis toakaaslase maruline norin. Kui olin kaotanud lootuse totaalse mürina saatel uuesti uinuda, siis võtsin ette väga nurjatu tegevuse: läksin norisejale ligi ja rebisin ta pea alt padja. Kostus pominat, ägisemist, voodi vedrude kriginat ning saabus oodatud vaikus. Nüüd aga tekkis mul uus mure. Kas see häälekas magaja enam üldse hingab? Kuulasin kõrvad kikkis ning tuvastasin, et kõik elumärgid on täiesti olemas. Üritasin veel mitu korda uinuda, kuid iga kord keset kõige paremat unenägu lõi teatav nurrmootor mu teadvuse erksaks. Kell 5:36 saabus tallegi aeg kemmergut külastada, kuid ka see ei võimaldanud mul magama jääda. Kell 6:30 kostus esimene moblaline äratus. Enda äratuse kruttisin algupärasest ajast pool tundi hiljemaks, st 7:30 peale. Hommikusöök kestis ju 8-10, seega polnud kiiret. Hommikusöögi lauas sai jorutatud võimalikult pikalt. Enamus pakutavast sai ära mekitud ja muidugi ka pildistatud. Hommikueine järel üritasin veel sutsu magada, kui juba poole tunni une järel võttis ohjad endale juba tuntud nurrmootor. Käisin tekki sikutsamas, tegin moblaga kaks klippi - 20 ja 25 sekundit norinaid, pildistasin ja lõpuks tüdinesin. Lahkuisn toast, et leida WiFi ning oma torinad heisata blogisse :D