Üks vastikumaid filmikogemusi minu elus

Sisututvustus http://www.forumcinemas.ee
“2012“ on eepiline seiklusfilm globaalsest katastroofist, mis lõpetab praeguse ajajärgu meie planeedil, ning jutustab ellujäänute kangelaslikust võitlusest. Filmi lavastas suurte vaatemängude meister Roland Emmerich (“Päev pärast homset“, “Iseseisvuspäev“), osades John Cusack (“1408“), Chiwetel Ejiofor (“Inimlapsed“), Amanda Peet (“Salatoimikud: ma tahan uskuda“), Oliver Platt (“Huff“), Thandie Newton (“RocknRolla“), Danny Glover (“Surmarelv“), Woody Harrelson (“Tere tulemast Zombimaale“) ning ka meie mees Hollywoodis, Johann Urb ("Entourage")!
Eile õhtul otsustasin, et olen küps seda filmi vaatama. Kuna külajuttude põhjal tollest filmist veel DVD plaati pole välja antud, siis vaatasin netiavarustest (aadress avalikustamisele ei kulunud) tõmmatud ja koduarvutisse imetud koopiat. Koopia oli saadud kinolinalt mahafilmimise teel. Pilt oli küllaltki kvaliteetne, heli aga viletsavõitu – kõlarite metalne kõla ja saalisistujate köhatused olid taustaks. Kohati andis tunda ka koduarvuti helikaardi kidur töövõime.
Kuni praeguse hetkeni pole ma lugenud läbi ühtki arvustust ega kuulanud memuaare filmi juba näinud kodanikelt. Edastan enda isikliku emotsiooni üksikasjaliku kirjelduse.
Häälestasin end igati positiivselt ja sättisin mõnusalt vaatama. Kuna helikvaliteet oli nigel ja minu inglise keele oskus just mitte kõrgtasemel, siis filmi verbaalse osa kohta ma hinnangut ei anna. Küll aga tahaksin kõvasti pihta panna visuaalsele küljele. Minu jaoks ei läinud film pikka aega üldse käima. Olin juba tüdinemas noist törtsudest siit ja sealt maailma otsast. Esimene mastaapsem lõik katastroofist oli vaadatav kui jupike animafilmist, kuid mõjus laste õudukana. Seal mind veel pisinüansid ei häirinud. Kõik, mis edasi toimus, hakkas mind tasapisi välja vihastama. Üritasin sellesse filmi suhtuda kui paroodiasse, kuid siis tulid sisse ehtameerikalikud patriotismi ja paatose puhangud. Enam ei mäleta, millises järjekorras need mind vihastanud fragmendid esinesid, kuid toon välja mõned olulisemad ja silmapaistvamad tehnilised möödalaskmised.
Vesi kui oluline liikumapanev jõud siin filmis oli ääretult viletsalt ära trikitatud. Lainete ja ülevoolamiste suurendused olid selgelt nähtavalt. Lainetuse lavastamiseks polnud kohati üldse viitsitud vaeva näha. Filmiti kalju servalt vastu kaljude külge pritsivaid laineid ülalt alla ning näidati seda kui rannale tulevat hiidlainet. Masendav. Olen 25 aastat elanud mere kaldal ja palju kordi näinud randa saabuvat tormilainet. Olen olnud tormiga merel lained üle laevalae kokku pritsimas. No ei mõjunud veenvalt mitte ükski veega hirmutav episood.
Eriti jaburalt mõjusid mulle autodega tehtavad trikid. Põlenud tagumendiga kaubik kargas üle mitmemeetrise lõhe ja maandus uskumatult kõvale servale, mis ei murdunud. Külgvaates oli näha, kuidas sõiduki esisild kabiini põrandasse tungis, eestvaates olid rattad lääbakad, aga hoogu täis masin põrutas otse ja suurel kiirusel ikka edasi. Alles seejärel hakkas maapind tagumiste rataste taga murenema. Tahtsin kangesti näha ka sõiduki lendu üle sügaviku, kuid seda mulle ei pakutud. Oli mitmeid nõmedalt klassikalisi põgenemise stseene, kus just põgeneja kandade taga põgenejaga samal kiirusel maapind vajus. Lausa totakana mõjus peategelase lõheservale ronimine pärast kaubiku kuristikku kukkumist. Vot just sel hetkel valis loodusjõud endale hingetõmbeks aja ning koha, just see serv oli eriti tugev ega varisenud peategelase ronimise all. Müstika.
Lennumasinad olid muidu toredad, aga aerodünaamikaga polnud kõik päris korras. Piloodid olid ka äpud. Esimene suur lennukiga põgenemine toimus millegipärast just läbi kokkukukkuvate kõrghoonete. Vähegi arukas piloot oleks juhtinud lennuki ikka linnast välja, mitte linna sisse. Ju siis oli maapinna vajumisel ja lõhede tekkel ka lennukile teatav külgetõmbejõud olemas. Kiskus todagi vägisi katastroofi keskele. Viimane suurem lennusõit mägede vahel oli tõeliselt ulmeline. Tuksis mootoritega suure masinaga nii pikalt maapinna lähedal lennata . Fantastika!
Omaette kategooria moodustasid kokkuvarisevad hooned. Kahe tornmaja katuseid pidi kokku vajumine ning lennukiga nende vahelt läbi sõitmine mõjus kui allegooria 11.septembrile 2001. Katedraali langemist oli tahetud teha väga efektseks. Paraku oli minu jaoks ülimalt jabur näha eestvaates hoonet tuhandeteks tükkideks murenemas ja vajumas, seejärel külgvaates kukkus torn ühes tükis hoopis külili ja tagatipuks hakkas veerema, muutudes suuremaks ja hirmutavamaks. Efektid hoonetega meenutasid mulle King Kongi aastat 1933.
Üks südant soojendav episood oli selles filmis siiski ka olemas. See, kuidas rahvamassid nn Noa Laeva nagu Talvepaleed ründasid. Nagu ikka põnevusfilmides juhtusid kõik olulised asjad viimasel sekundil. Loomulikult pidi juhtuma äpardusi ning laeva pidi tungima vesi. Peaosalisi leotati vees päris pikalt. Uskumatult fantastiline oli nende kopsumaht, mis võimaldas vee all püsida mitmeid minuteid. Elektriga olid laevas ülimalt toredad lood. Kui eeldada, et elektri ja valgustuse süsteemid olid tehtud veekindlaks, siis milleks see tulede vilkumine. Ju siis hakkasid tööle kohalikud virmalised. Paar veetilka elektrisüsteemis oleks lühistanud kogu vooluringi kuni rikkevoolu kaitsmeni. Kaitsme puudumisel aga keetnud pehmeks kõik vees olnud isendid. Aga eks ta ole, ulmemaailmas valitsevad hoopis teised reeglid.
Selle filmi lõpus oli aasta 0001 ning saabunud rahu ookeanil. Miks just neljakohaline aastaarv? Eks oodakem järge. Olen enam kui kindel, et samade meistrite tehtud järg on samalaadne nn eepiline seiklusfilm, kus vaatajat peetakse emotsioonidega manipuleeritavaks debiilikuks. Iva siit küll välja ei koorunud. Ameerika on võimas, ameeriklased teevad kõike õigesti jne propaganda.
Olen nüüd piisavalt tuld ja tõrva pritsinud. Pisike meetilk on sel lool ikka ka man.
Küllap on sel filmil piisavat kassaedu, et vaatamata MASUle, TÄPEle ja PUPUle sisse tuua miljonite rahaühikute viisi tulu. Tahaks loota, et jäätunud kinnisvarabuumi asendab nüüd Noa Laevade ehitamise buum ning maailma majandus puhkeb taas õitsele.