Algus: kodanik L-l tuli pähe kenjaalne idee, et peaks ka sel aastal tähistama mitut ammujuhtunud sündmust ühe korraliku kontserdiga Rock Kafes. Eelmisel aastal esinesid Evert Sundja ja Liisi Koikson jazzkavaga, mis jättis sümpaatse mulje. Mõeldud-tehtud. Läbi ime sai kodanik L piletid interneti kaudu ostetud ning meili teel mulle saadetud. Mina printisein need tööl pdf failina välja ja riputasin koju seinale.
Minek: kuna üritus oli reklaamitud algusega kell 21, siis eelmise aasta parkimise probleeme arvestades startisime 40 minutit enne algust. Kohale jõudsime 15 minutit enne algust. Parkimiskohti oli küllaga, kuid kõik olid tasulised. Kodanik L hakkas jändama parkimistasuga, mina läksin klubi uksest sisse. Ja oh üllatust, sissepääs lubati avada alles kell 21:00 :))
Passisin trepikojas koos paari tüdrukutekambaga. Kuulda oli vähemalt kolme keelt. Internatsionaalne seltskond - lõi minul lambikene põlema. Kui kell kukkus täpselt 21, siis korjati meie pdf piletid lihtsalt ära. Noortel neidudel kontrolliti isikut tõendavat dokumenti. Õnneks polnud kehtestatud vanuse ülemist piiri :P
Toiming: esimeste hulgas üles saali sisenedes tekkis ohhoo-efekt. Rõdul oli juba hulga rahvast pidutsemas :O Šampuseklaasid ees ja peened road laual. Kodanik L leidis sealsest seltskonnast ühe tuttava ning vestles mõńe fraasi. Saime teada, et Viking Line pidas oma töötajate jõulupidu. Ega meiegi tahtnud niisama kuivada, vaid tellisime baarist joogid. Kuna mina pidin olema kojusõidu sohver, siis piirdusin segumahlaga :D Võtsime kohad sisse rõdul otse lava vastas. Ruumi oli laiutada küll, sest rahvast oli algul vähe. Tasapisi muidugi hakkas laekuma igasugu seltskonda. Tulid ka meie suure suguvõsa esindajad Kaits, Jann ja Tedi :)))) Juhtumisi oli Janni ametlik abikaas sellel Viking Line'i peol. Ohh seda musitamist ja jällenägemise rõõmu :P
Ootus: eelmise aasta kogemus andis loota, et esinejad hakkavad end liigutama ehk juba kell 22, kuid seekord pidime pettuma :( Üks turvamees lobises välja, et Tanelil oli kuskil mujal kontsert ja ta pidi saabuma alles pärast keskööd. Hakkasime ootamisest ära tüdinema. Kell 23 ei toimunud ikka veel midagi. Vaid tümpsu tuli kõlaritest. Keegi ei vaevunud tantsima. Uksest sisenes järjest nokastanud nolkisid, kes kippusid omavahel ärplema ja kukepoksi harrastama.
Kontsert: lõpiks kell 23:30 tuli lavale Ott. Esimene laul oli ...mööda öist Tallinna ja viimane ...olen mees. Kõik, mis sinna vahele jäi, mattus kahjuks võimenduse müra, vilistamise ja kahinate sisse. Ott ise oli muidugi tasemel ning pani publiku kohe endaga kaasa elama. Oti esinemine kestis umbes tunni. Pärast pooletunnist pausi suvalise tümaka saate kell 1, ilmus välja ka Tanel, kes oli reibas, hoogne ja mõnus. Tema esinemise ajal oli võimendus natuke viisakam - vähemalt ei vilistanud, kuid heli kvaliteet oli ikkagi üsna kaka :((( Poole kahe ajal sai aga äkitselt kodani L-il kannatus otsa ning ta kippus koju.
Viimane piisk: enne lõplikku lahkumist otsustasin külastada daamidele mõeldud ruumi. Sealne vaatepilt ajas öökima ka minusuguse paljunäinud tegelase. Üle terve põranda vedelesid kätekuivatuspaberid, wc-poti ees maas oli ümberkukkunud õlletops ja õlleloik, pott ise oli ümberringi ligane ja paberitükke täis. Kuidagi upakile ja potile mittetoetudes ajain oma asja ning panin ruttu plagama. Käsi pesta ei saanud, sest kraanikausis ilutses suur oksehunnik. Totaalne ÖÖÖÖKK
Järeldus: ma tean, et on palju hullemaidki pidusid, kuid ka see mõne tunni jooksul nähtu pani mind piinlikkust tundma. Eestimaal ei osata väärikalt pidutseda, siin läbustatakse :(
Õppetund: edaspidi on mõttekas külastada kitsamale ringile mõeldud üritusi, sest siis tuleb kohale asjast huvitatud seltskond. Seni on kõik jazzmuusikaga seotu jätnud viisaka mulje ka publiku poole pealt.
pühapäev, 19. detsember 2010
laupäev, 20. veebruar 2010
kass27 said... 20 February, 2010 22:34
Täna ma tundsin, et mul on talvetüdimus. Totaalne siiber sellest aastaajast. Eile käisin bussiga liiniloendusel lõppjaamaga Virlas, ühes pisikeses külas Kõue vallas. Vaatamata sellele, et enamus teid olid lumesahkade poolt töödeldud, oli bussijuhi töö ikkagi raske. Ühte külasse ei pääsenud me lumevaalude tõttu sõitmagi. Teises külas ei mahtunud buss majade vahel pöörama, tuli imevigureid teha. Tartu maantee oli küll lumest puhas, kuid libe. Võttis bussi vibama ka 70 km/t kiiruse juures. Homme ootab mind taas Virlasse sõit. Seekord on päevane reis ja ma kavatsen palju pilte teha. Tänase burgaa siinses kolkakülas võtsin pildile. http://fotoalbum.ee/photos/kass27/sets/911767/?page=19Tuul oli kole tugev ja õhk hõre, hakkasin lausa hingeldama nagu kõrgmäestikus. Praeguseks hetkeks on meite kolgas lumme mattunud. Kui hommikul lumesahk appi ei tule, siis ei pääsegi autoga välja.
pühapäev, 10. jaanuar 2010
Juba äravaadatud Matrix
Esimene osa sai siis nüüd ära vaadatud. Värskete veel settimata muljete põhjal ei oskagi ma praegu
filmist seda endale olulist iva leida. Ehk aitab hiljem taas Propsis, kes on osav stsenaariumides orienteeruma.
Mida ma siis nägin?
1. Ühe väsinud arvutisõltlase kiiks tema üle võimu võtmas.
2. Nn unistuste maailm, mis nii tume, pime, udune, tolmune, kriuksuv, roostes, räbaldunud, räpane jne.
3. Sissekodeeritud hea ja paha vaheline võitlus.
4. Valikuline manipuleeritavus, valikulised ülivõimed.
5. Ameerikalik kaklus a la võitlejad kukepoksis oma tegelikke võimeid unustades.
6. Ameerikalik taplus a la kangelane viskab hundiratast ja vaenlase turmtuli teda ei taba.
7. Kohustusliku juudase olemasolu,
8. Vähe nalja, ainuke naerukoht poolik päikeseprilliklaas,
9. Palju venivat tatti. Peategelase lima seest väljaronimine, tatina veniv herkulapuder toiduks, veniv peegel jms.
10. Võrreldav mitmete muinasjuttudega: Punamütsike, Hunt ja 7 kitsetalle, Lumivalgeke.
11. Viletsalt väljapeetud armasuslugu ja muinasjutuliselt elustav suudlus.
12. Isaste ambitsioonikas maailm kus isaseks olemisel pole kohta.
13. Pisut filosoofiliste sugemetega seikluslik ulmekas.
filmist seda endale olulist iva leida. Ehk aitab hiljem taas Propsis, kes on osav stsenaariumides orienteeruma.
Mida ma siis nägin?
1. Ühe väsinud arvutisõltlase kiiks tema üle võimu võtmas.
2. Nn unistuste maailm, mis nii tume, pime, udune, tolmune, kriuksuv, roostes, räbaldunud, räpane jne.
3. Sissekodeeritud hea ja paha vaheline võitlus.
4. Valikuline manipuleeritavus, valikulised ülivõimed.
5. Ameerikalik kaklus a la võitlejad kukepoksis oma tegelikke võimeid unustades.
6. Ameerikalik taplus a la kangelane viskab hundiratast ja vaenlase turmtuli teda ei taba.
7. Kohustusliku juudase olemasolu,
8. Vähe nalja, ainuke naerukoht poolik päikeseprilliklaas,
9. Palju venivat tatti. Peategelase lima seest väljaronimine, tatina veniv herkulapuder toiduks, veniv peegel jms.
10. Võrreldav mitmete muinasjuttudega: Punamütsike, Hunt ja 7 kitsetalle, Lumivalgeke.
11. Viletsalt väljapeetud armasuslugu ja muinasjutuliselt elustav suudlus.
12. Isaste ambitsioonikas maailm kus isaseks olemisel pole kohta.
13. Pisut filosoofiliste sugemetega seikluslik ulmekas.
pühapäev, 27. detsember 2009
Veel äravaatamata Matrix
Tuhnisin netis ja guugeldasin veidi kunagise popfilmi Matrix radadel. Leidsin ühe päris huvitava vana artikli: http://www.arileht.ee/artikkel/248977
Tsiteerin selle artikli siin ära täies mahus koos kommentaaridega.
Matrix sobitub iga filosoofiaga (29)
29. oktoober 2003 00:00
Autor: Rando Tooming
Triloogia viimane film Matrix. Revolutsioon jõuab Eestis ekraanile 5. novembril. Ajakirja Vikerkaar septembrinumbris on neli mõtlejat analüüsinud Matrixi fenomeni filosoofia kaudu.
Vendade Wachowskite Matrix triloogiast on alates selle esimese osa linastumisest kirjutatud metsikult palju artikleid, uurimusi ja süvaanalüüse. Septembrikuu Vikerkaares püüavad üks sloveenia ja kolm eesti filosoofi kolmikteost lahata enese mängumaal.
Lääne filosoofia kogum
Sloveenia filosoofiaprofessor Slavoj Žižek ütleb oma artiklis Matrix: Perversiooni kaks külge, et Matrix on üks selliseid filme, mis toimib omamoodi Rorschachi (1884-1922, psühhiaater, psühhodiagnostik) testina. Film otsekui käivitaks üleüldise äratundmisprotsessi, nagu see üldtuntud jumalapilt, millelt Jumal näib alati otse sulle silma vaatavat, kust iganes teda ka ei vaadataks. Absoluutselt iga mõttesuund paistab end Matrixis ära tundvat.
Filosoofiadoktor Jüri Eintalu ütleb artiklis Matrix: Filosoofial juhtmed seinast välja, et film inspireerib fantaseerima ja filosofeerima. Umbes kolmandat korda linateost vaadates õnnestus tal taibata, et see haakub mitme klassikalise filosoofiaprobleemiga ning ärgitab tõsisemalt suhtuma ka mõnesse senini pelgalt abstraktseks peetud võimalusse. Eintalu köidab asjaolu, et teaduse ja tehnika arengul ning selle käigus toodetavatel ulmefilmidel õnnestub leida pragusid filosoofide klassikalistes arutlustes ning et kaasaegne akadeemiline filosoofia on ulmekatele aeg-ajalt tõsist tähelepanu pööranud.
Filosoof Bruno Mölder arutleb oma essees ainult ühe filosoofilise probleemi üle paljudest, mille film esitab. See on n-ö skeptiline võimalus, et välismaailm võib osutuda hoopis teistsuguseks, kui oleme harjunud eeldama. Mölder läheneb probleemile analüütilise filosoofia vaatenurgast. Ka tema möönab, et Matrix sarnaneb Ror-schachi testiga, kuid küsib samas, kas ei toimi seesugune efekt mis tahes mitmemõttelise stiimuli korral. Mölder lisab, et küllap tunneks antiikfilosoof Platongi seda lääne kultuuris esinevaid ettekujutusi ning arhetüüpe koondavat filmi kinosaalis jälgides end üpris koduselt.
Professor Tanel Tammet leiab artiklis Matrix, Skynet ja sõda teispoolsusega, et kaks rööbast, mida mööda film sõidab, on klassikaline ajud purgis, maailm on unenägu teema ja teiselt poolt suurejooneline sõda masinate ja inimtsivilisatsiooni vahel. Tammeti sõnul on sõjaaspekt paratamatu. Ilma selleta oleks müüdavust ja populaarsust raske saavutada, sest sõda ei ole lõppkokkuvõttes üldse igavam ega inimühiskonda vähem huvitav teema kui reaalsuse olemus.
Maailm kui suur pettus
Mõte kangelasest, kes elab läbinisti manipuleeritavas maailmas, ei ole loomulikult uus. Žižek küsib koguni, kas pole see pelk läbinisti ameerikalik paranoiline fantaasia. Heaoluühiskonna esindajate haige ettekujutus sellest, et maailm, kus nad elavad, on läbi ja lõhki pettus. Sarnasel teemal on vändatud näiteks Peter Weir’i film Truman Show, kus väikelinna ametnik (peaosas koomik Jim Carrey) avastab, et on peategelane ööpäev läbi kestvas tele-shows.
Ulmeklassik Philip K. Dicki 1959. aastal ilmunud teoses Liigestest lahti aeg kirjeldatakse, kuidas California idüllilises linnakeses argielu elav kangelane mõistab, et kogu linn on võltsing, mis on lavastatud selleks, et talle rahuldust pakkuda.
Suurest pettusest, illusioorse maailma loomise võimalikkusest kõneldes viitab Žižek faktile, et omamoodi reaalsuse muutmisega sai hakkama ka Stalin, kes Lenini tähelepanu hajutamiseks tolle kahe viimase eluaasta jooksul laskis trükkida spetsiaalset ühes eksemplaris Pravdat, kust oli välja tsenseeritud kõik uudised, mis viitasid tegelikult riigis toimuvale olukorrale.
Mitu reaalset maailma
Strukturaalse psühhoanalüüsi looja Lacani käsitlus Suurest Teisest on Žižeki meelest Matrixisse jõudnud poolikult. Kui Suur Teine on materialiseeritud reaalselt eksisteerivasse hiidarvutisse ning varjab ära tõelise reaalsuse, siis miks eeldatakse, et reaalsust varjutab teine reaalsus, mis asub meie reaalsuse taga? Kas pole selle taga midagi hoopis muud, mil reaalsusega üldse mingisugust pistmist ei ole? Žižeki sõnul tundub filmi kulgu jälgides igati ootuspärane, et õelisuse kõrb” on loodud hoopis ühe teise (täiuslikuma?) Matrixi poolt. Kumbki filmis esitatav maailm ei taba tegelikult reaalset ja mõlema reaalsus jääb pettekujutluseks. Suure Teise ühise sotsiaalse reaalsuse tajumise mudelit ei ole olemas. Infoühiskonna kunagi prognoositud globaalküla asemel on meil tekkinud arvutu hulk “väikseid Teisi”.
Eintalu ja Žižeki käsitlused filmi problemaatikast on sarnase ülesehitusega. Mõlemad lahkavad Matrixit eri filosoofide ja koolkondade seisukohtadest, kuid sloveen pühendab omaette peatükid ka kabalistikale, antropoloogiale jt ning lõpetab Hitleri biograafide andmetele tuginedes faktiga füüreri seksuaalsuhtest oma vennatütrega. Žižek väidab, et õige viis “Matrixi” fenomeni mõistmiseks on seada kõrvuti Hitleri meeletuseni destruktiivne poliitiline tegevus ning ülim seksuaalne passiivsus perverssuseks klassifitseeritavas rollimängus. Need ongi Žižeki poolt kirjeldatava “Matrixi” perversiooni kaks aspekti.
hvilm 28. oktoober 2003 23:58:49
Matrix. Sigade revolutsioon.
1 29. oktoober 2003 00:33:59
The (!) Matrix on pop-filosoofia. Sarnane populaarteadusega. Paras mullike, mis tegelikult ei kannata mingit kriitikat.
2 29. oktoober 2003 01:46:29
pop-filosoofia küll, aga samas just selline, mida on kogu aeg alateadlikult oodatud. (pseudo)filosoofia, mis seletaks eksistentsi lihtsalt ja arusaadavalt, kasutades olemasolevat märgisüsteemi. Küberruum, virtuaalne reaalsus, kõrgem võim, asjade ettemääratus. See kõik, mida inimesed on valmis kogu aeg alateadlikult uskuma, et oma elu lihtsamaks teha. Inimesed on jaburamategi ideede eest surnud (David Koresh, viimsepäevaootajad), hea veel at siinkohal käib jutt filmist.
neoon 29. oktoober 2003 01:48:26
Ei ole lihtsalt pop-filosoofia. Pigem on see kohati geniaalne filmitükk, millel on mitu kihti nagu Virmalise tordil. Seda saab vaadata kui action-filmi, kui love-story't, kui lunastuslugu aga kui filosoofilis-teoloogilist tükki. Mõned dialoogid on olnud filmist väga nauditavad. Samas kui asi hakkab nauditavaks muutuma on tajutav tegijate meelehärm, et mingil hetkel suurem osa vaatajatest ei suuda enam jälgida dialooge (kelle IQ on keskmiselt 100). Matrixi teemal on artikleid teinud ka väga väljapaistvad filosoofid, kes on haistnud suurt võimalust teha enda tegevus massidele aru saadavamaks.
Mis puutub antud artiklisse, siis milleks kirjutada ümberjutustust, ümberütlemistest. Või Vikerkaare sisu-kirjeldamine oli võimalus end seltskonda murda?
Gorm 29. oktoober 2003 10:42:40
Kulla neoon, olete kunagi mõelnud, et IQ 100 ongi keskmine (ses mõttes, et elanikkond jaguneb kaheks võrdseks osaks: alla ja üle 100)? Ei tasu arvata, et 100 nii väga madal tulemus on. Mis puutub netis olevatesse testidesse, siis saab sealt vist igaüks vähemalt 130 kätte :)
neoon gormile 29. oktoober 2003 14:20:11
kindlasti sinu jaoks ongi 100 kõva tulemus. Möönan, et 'kelle' grammatiline kasutus polnud õnnestunud, sest võimaldas tõlgendada seda ainsuses, kuigi selle all mõeldi massi kelle tulemused jäävad 85-115 vaehimikku ja neid inimesi on kõige enam.
kaun 30. oktoober 2003 00:21:26
Sa oled õnnetu inimene, neoon! Kui sinu jaoks "maatriksikene" on geniaalne filmitükk, millel on mitu kihti etc etc, siis on sinu pidulaua gormet mcdonalds, sinu naine on täispuhutav nukk, su lapsed on midagi vegeteerivat ja sa ise oled ühe varbaga sealsamas maatriksis toksiv ollus.
Morpheus 29. oktoober 2003 03:21:44
Aga miks ikkagi kannavad nad maa all pimedas p2ikeseprille? Ja miks on tarvis seda hirmsat kaablit kuklasse keerata, et matrixisse sisse hackida? Kas wirelessiga ei oleks saanud? Kus on lapsed? Kuidas ja millest Zeoni asukad toitusid? Miljon kysimust ... Peale filmi oli tunne nagu "I can't get no, satisfaction."
jummala 29. oktoober 2003 09:17:16
eest - ära vahi siis...mina ei vahi näiteks "kodu keset linna", sest tean et seal ma satisfaktionit ei saa...
Zeonist 29. oktoober 2003 09:36:28
See oli 1 nii nilbe geto, et sa ei taha teada, mida nad söövad.
real zenonist 29. oktoober 2003 10:25:21
Miks peaks olema neile küsimustele vastused sellised mida meie arengutasemel olev tsivilisatsioon peaks mõistma.Ilmselt ei mõistaks 18 sajandi geenius meie ühiskonnast mitte kottigi ju.
Kama Kaks 29. oktoober 2003 05:31:39
Kogu maailma tarkus on siiski lauses: " Maakera sees on veel yks maakera, mis on suurem kui see valimine maakera".
kairi 29. oktoober 2003 07:17:24
koik mis ma peale viimast episoodi kosta oskasin oli : No, no more. Miks nad jummala parast kolmada osa ka tegid? Esimene oli tip-top, teine oli taielik juust, kolmas....
hm 29. oktoober 2003 09:40:33
1. oli ok, 2. on jube saast, kui 3. veel kehvem on, siis on küll suht rekordiline saavutus... igal juhul tänan hoiatamast, raha ei kavatse selle eest anda, lähen vaatan, äkki ongi juba hot.is üleval.
Kave 29. oktoober 2003 11:59:16
Täitsa nõus.Juba esimeses osas häiris pisut see väline efektitsemine, teises osas kippus sisu eriefektidesse ära kaduma ja võitlusstseenid muutusid suisa igavaks.
(ja veel üks pisiasi - miks Trinity enam nii kenana ei mõju kui esimeses osas? Ja üldse mõjub ta olemine kuidagi masinlikuna)
e.t. 29. oktoober 2003 13:18:48
Teises osas oli pisut liiga palju suure algutähega tegelasi. Ma võin nüüd ebatäpselt mäletada aga algul pidi kangelane üles leidma Oraaklis, kes ütles talle "Ma olen sind oodanud. Sa pead üles leidma kohustuslikku tähendusrikast ma-ootasin-sind sissejuhatust), et vaja on üles otsida Insener. Ja siis veel Arhitekt. Sel hetkel tuli minul juba koledasti naer peale, sest ma kujutasin ette, kuidas Arhitekt üktleb pühalikul häälel: "Tere. Ma ootasin sind. Sa pead üles otsima Säästva Arengu ja Planeerimise Osakonna Juhataja" :)
Minu meelest see konstrueeritud maailma idee on üldse Stanislaw Lemi ühes lühijutus palju sümpaatsemalt väljendatud.
kara 29. oktoober 2003 14:26:00
lugege neooni ta on juba lõik ära öelnud, teie tahate tordist ainult sokolaadi, ent paraku ei leiaks siis teised sellest midagi vaadatavat
hei 29. oktoober 2003 07:43:05
mis, kuradi asi on see Matrix? Esimest korda kuulen.
Esme 29. oktoober 2003 08:19:29
neoonile -
võibolla oli vikerkaare ümberjutustamise eesmärgiks vikerkaarele masside tähelepanu tõmbamine (kirjanduslik eliit - kui nii võib väljenduda - ehk kahtlemata vähemus on sellest niigi teadlik)? piisavalt tunnustusevääriline eesmärk, ma arvan.
prr 29. oktoober 2003 08:56:19
kulge, kirjanduslikud elitaarid ja lääne filosoofid, pistke put si oma maatriks.
eimidagiuut 29. oktoober 2003 09:26:08
maatriksis on sama palju filosoofiat kui mingis suvalises pornofilmis. esimeses osas oli mõningaid sugemied- üle hulga aja hallile massile film milles 3D mõtlemine.. tavafilmid enamasti absoluutselt ruumitud, ainult pilt. aga edasi kisub tavaliseks odavaks hoilvoodi kümmemiljonit filmiks.
neoon 29. oktoober 2003 14:29:09
sul on tõsine probleem. soovitan APPA-t (Anobüümsete Pornohoolikute Põrandalune Assotsiatsioon), kui see ei aita, ei aita sind enam mitte miski. Asmodeus on sinu hinge juba enda aeda tarinud.....
Viking 29. oktoober 2003 09:55:44
Kas pole selle taga midagi hoopis muud, mil reaalsusega üldse mingisugust pistmist ei ole? Žižeki sõnul tundub filmi kulgu jälgides igati ootuspärane, et “tõelisuse kõrb” on loodud hoopis ühe teise (täiuslikuma?) Matrixi poolt.
Dama kehtib ka filmi "13 korrus" kohta, mis linastus veic pärast Matrixi esimest osa.
pipi 29. oktoober 2003 10:26:18
kuule, eimidagiuut, üks kuulus filosoof ütles, et õpetab oma metafüüsikakursuse ära kasvõi pipi pikksuka teksti peal, mõte on ikka vist mõtleja peas? ja kui seda ei ole, siis võid kasvõi platoni endaga vestelda, ilma et muhvigi aru saaks.
mutuk 29. oktoober 2003 10:26:29
kolmanda filmiga kidub matrix ära :P
sipsik 29. oktoober 2003 10:37:45
igale asjale võib juurde mõelda mida iganes. mõnele on koraan kõik teine leiab filosoofia mingist filmist, juuksekarvast või rotilõksust... ja öelge siis neile et rotilõks on nõme :) tapavad teisitimõtleja ära. meie rotilõks on kõige filosoofilisem, kõige alus, sellele võib ehitada terve maailma!
saaremutt 29. oktoober 2003 11:15:05
aga vaatavad ikkagi kõik ja film on ju hää...ikkagi miskit muud kui ''meie leninid'' või muud kõrgelennulised eesti filmid või kuidas ? esimesti nautisin, teist vaatasin ja kolmanda ajal ...
abiks 29. oktoober 2003 11:25:5
Pipi Pikksukas ongi rohkem filosoofiat kui Matrixis. Nii et millest selline po~lastav toon (kasvõi pipi pikksuka teksti peal)?
Isiklik arvamus on ja"rgmine:
1.Ideed filmis ei peagi tingimata teabkui uued olema. See kuidas neid va"ljendatakse on ta"htsam.
2.Matrixi va"ljendusvahendid ei kannata kriitikat. Ytleksin nii: esimene film oli tase sinnamaani, kus hakkas siniste ja punaste tablettide so"o"mine(tabletid va"ljaarvatud).
Sealtmaalt edasi on tegu naeruva"a"rse tehnilise jutuga, lehvivate mantlitega(mm kui lahedad nahkmantlid), ja heal keskmisel tasemel vo~itlusstseenidega.
Njah 29. oktoober 2003 11:37:15
Valdav enamus vaatab ikka Matrix'it, samuti nagu nagu John Woo filme, põhiliselt balleti pärast. Kung Fu või Anti Gravi. Mis seal vahet on
"); //]]>-->
Kui ma lõppude lõpuks olen ise ka selle filmi ära vaadanud, siis tahan treida siia hunniku oma kommentaare. Praegu näikse päris hea stardikapital olema, et seda linateost sügavuti uurima asuda :D
Tsiteerin selle artikli siin ära täies mahus koos kommentaaridega.
Matrix sobitub iga filosoofiaga (29)
29. oktoober 2003 00:00
Autor: Rando Tooming
Triloogia viimane film Matrix. Revolutsioon jõuab Eestis ekraanile 5. novembril. Ajakirja Vikerkaar septembrinumbris on neli mõtlejat analüüsinud Matrixi fenomeni filosoofia kaudu.
Vendade Wachowskite Matrix triloogiast on alates selle esimese osa linastumisest kirjutatud metsikult palju artikleid, uurimusi ja süvaanalüüse. Septembrikuu Vikerkaares püüavad üks sloveenia ja kolm eesti filosoofi kolmikteost lahata enese mängumaal.
Lääne filosoofia kogum
Sloveenia filosoofiaprofessor Slavoj Žižek ütleb oma artiklis Matrix: Perversiooni kaks külge, et Matrix on üks selliseid filme, mis toimib omamoodi Rorschachi (1884-1922, psühhiaater, psühhodiagnostik) testina. Film otsekui käivitaks üleüldise äratundmisprotsessi, nagu see üldtuntud jumalapilt, millelt Jumal näib alati otse sulle silma vaatavat, kust iganes teda ka ei vaadataks. Absoluutselt iga mõttesuund paistab end Matrixis ära tundvat.
Filosoofiadoktor Jüri Eintalu ütleb artiklis Matrix: Filosoofial juhtmed seinast välja, et film inspireerib fantaseerima ja filosofeerima. Umbes kolmandat korda linateost vaadates õnnestus tal taibata, et see haakub mitme klassikalise filosoofiaprobleemiga ning ärgitab tõsisemalt suhtuma ka mõnesse senini pelgalt abstraktseks peetud võimalusse. Eintalu köidab asjaolu, et teaduse ja tehnika arengul ning selle käigus toodetavatel ulmefilmidel õnnestub leida pragusid filosoofide klassikalistes arutlustes ning et kaasaegne akadeemiline filosoofia on ulmekatele aeg-ajalt tõsist tähelepanu pööranud.
Filosoof Bruno Mölder arutleb oma essees ainult ühe filosoofilise probleemi üle paljudest, mille film esitab. See on n-ö skeptiline võimalus, et välismaailm võib osutuda hoopis teistsuguseks, kui oleme harjunud eeldama. Mölder läheneb probleemile analüütilise filosoofia vaatenurgast. Ka tema möönab, et Matrix sarnaneb Ror-schachi testiga, kuid küsib samas, kas ei toimi seesugune efekt mis tahes mitmemõttelise stiimuli korral. Mölder lisab, et küllap tunneks antiikfilosoof Platongi seda lääne kultuuris esinevaid ettekujutusi ning arhetüüpe koondavat filmi kinosaalis jälgides end üpris koduselt.
Professor Tanel Tammet leiab artiklis Matrix, Skynet ja sõda teispoolsusega, et kaks rööbast, mida mööda film sõidab, on klassikaline ajud purgis, maailm on unenägu teema ja teiselt poolt suurejooneline sõda masinate ja inimtsivilisatsiooni vahel. Tammeti sõnul on sõjaaspekt paratamatu. Ilma selleta oleks müüdavust ja populaarsust raske saavutada, sest sõda ei ole lõppkokkuvõttes üldse igavam ega inimühiskonda vähem huvitav teema kui reaalsuse olemus.
Maailm kui suur pettus
Mõte kangelasest, kes elab läbinisti manipuleeritavas maailmas, ei ole loomulikult uus. Žižek küsib koguni, kas pole see pelk läbinisti ameerikalik paranoiline fantaasia. Heaoluühiskonna esindajate haige ettekujutus sellest, et maailm, kus nad elavad, on läbi ja lõhki pettus. Sarnasel teemal on vändatud näiteks Peter Weir’i film Truman Show, kus väikelinna ametnik (peaosas koomik Jim Carrey) avastab, et on peategelane ööpäev läbi kestvas tele-shows.
Ulmeklassik Philip K. Dicki 1959. aastal ilmunud teoses Liigestest lahti aeg kirjeldatakse, kuidas California idüllilises linnakeses argielu elav kangelane mõistab, et kogu linn on võltsing, mis on lavastatud selleks, et talle rahuldust pakkuda.
Suurest pettusest, illusioorse maailma loomise võimalikkusest kõneldes viitab Žižek faktile, et omamoodi reaalsuse muutmisega sai hakkama ka Stalin, kes Lenini tähelepanu hajutamiseks tolle kahe viimase eluaasta jooksul laskis trükkida spetsiaalset ühes eksemplaris Pravdat, kust oli välja tsenseeritud kõik uudised, mis viitasid tegelikult riigis toimuvale olukorrale.
Mitu reaalset maailma
Strukturaalse psühhoanalüüsi looja Lacani käsitlus Suurest Teisest on Žižeki meelest Matrixisse jõudnud poolikult. Kui Suur Teine on materialiseeritud reaalselt eksisteerivasse hiidarvutisse ning varjab ära tõelise reaalsuse, siis miks eeldatakse, et reaalsust varjutab teine reaalsus, mis asub meie reaalsuse taga? Kas pole selle taga midagi hoopis muud, mil reaalsusega üldse mingisugust pistmist ei ole? Žižeki sõnul tundub filmi kulgu jälgides igati ootuspärane, et õelisuse kõrb” on loodud hoopis ühe teise (täiuslikuma?) Matrixi poolt. Kumbki filmis esitatav maailm ei taba tegelikult reaalset ja mõlema reaalsus jääb pettekujutluseks. Suure Teise ühise sotsiaalse reaalsuse tajumise mudelit ei ole olemas. Infoühiskonna kunagi prognoositud globaalküla asemel on meil tekkinud arvutu hulk “väikseid Teisi”.
Eintalu ja Žižeki käsitlused filmi problemaatikast on sarnase ülesehitusega. Mõlemad lahkavad Matrixit eri filosoofide ja koolkondade seisukohtadest, kuid sloveen pühendab omaette peatükid ka kabalistikale, antropoloogiale jt ning lõpetab Hitleri biograafide andmetele tuginedes faktiga füüreri seksuaalsuhtest oma vennatütrega. Žižek väidab, et õige viis “Matrixi” fenomeni mõistmiseks on seada kõrvuti Hitleri meeletuseni destruktiivne poliitiline tegevus ning ülim seksuaalne passiivsus perverssuseks klassifitseeritavas rollimängus. Need ongi Žižeki poolt kirjeldatava “Matrixi” perversiooni kaks aspekti.
hvilm 28. oktoober 2003 23:58:49
Matrix. Sigade revolutsioon.
1 29. oktoober 2003 00:33:59
The (!) Matrix on pop-filosoofia. Sarnane populaarteadusega. Paras mullike, mis tegelikult ei kannata mingit kriitikat.
2 29. oktoober 2003 01:46:29
pop-filosoofia küll, aga samas just selline, mida on kogu aeg alateadlikult oodatud. (pseudo)filosoofia, mis seletaks eksistentsi lihtsalt ja arusaadavalt, kasutades olemasolevat märgisüsteemi. Küberruum, virtuaalne reaalsus, kõrgem võim, asjade ettemääratus. See kõik, mida inimesed on valmis kogu aeg alateadlikult uskuma, et oma elu lihtsamaks teha. Inimesed on jaburamategi ideede eest surnud (David Koresh, viimsepäevaootajad), hea veel at siinkohal käib jutt filmist.
neoon 29. oktoober 2003 01:48:26
Ei ole lihtsalt pop-filosoofia. Pigem on see kohati geniaalne filmitükk, millel on mitu kihti nagu Virmalise tordil. Seda saab vaadata kui action-filmi, kui love-story't, kui lunastuslugu aga kui filosoofilis-teoloogilist tükki. Mõned dialoogid on olnud filmist väga nauditavad. Samas kui asi hakkab nauditavaks muutuma on tajutav tegijate meelehärm, et mingil hetkel suurem osa vaatajatest ei suuda enam jälgida dialooge (kelle IQ on keskmiselt 100). Matrixi teemal on artikleid teinud ka väga väljapaistvad filosoofid, kes on haistnud suurt võimalust teha enda tegevus massidele aru saadavamaks.
Mis puutub antud artiklisse, siis milleks kirjutada ümberjutustust, ümberütlemistest. Või Vikerkaare sisu-kirjeldamine oli võimalus end seltskonda murda?
Gorm 29. oktoober 2003 10:42:40
Kulla neoon, olete kunagi mõelnud, et IQ 100 ongi keskmine (ses mõttes, et elanikkond jaguneb kaheks võrdseks osaks: alla ja üle 100)? Ei tasu arvata, et 100 nii väga madal tulemus on. Mis puutub netis olevatesse testidesse, siis saab sealt vist igaüks vähemalt 130 kätte :)
neoon gormile 29. oktoober 2003 14:20:11
kindlasti sinu jaoks ongi 100 kõva tulemus. Möönan, et 'kelle' grammatiline kasutus polnud õnnestunud, sest võimaldas tõlgendada seda ainsuses, kuigi selle all mõeldi massi kelle tulemused jäävad 85-115 vaehimikku ja neid inimesi on kõige enam.
kaun 30. oktoober 2003 00:21:26
Sa oled õnnetu inimene, neoon! Kui sinu jaoks "maatriksikene" on geniaalne filmitükk, millel on mitu kihti etc etc, siis on sinu pidulaua gormet mcdonalds, sinu naine on täispuhutav nukk, su lapsed on midagi vegeteerivat ja sa ise oled ühe varbaga sealsamas maatriksis toksiv ollus.
Morpheus 29. oktoober 2003 03:21:44
Aga miks ikkagi kannavad nad maa all pimedas p2ikeseprille? Ja miks on tarvis seda hirmsat kaablit kuklasse keerata, et matrixisse sisse hackida? Kas wirelessiga ei oleks saanud? Kus on lapsed? Kuidas ja millest Zeoni asukad toitusid? Miljon kysimust ... Peale filmi oli tunne nagu "I can't get no, satisfaction."
jummala 29. oktoober 2003 09:17:16
eest - ära vahi siis...mina ei vahi näiteks "kodu keset linna", sest tean et seal ma satisfaktionit ei saa...
Zeonist 29. oktoober 2003 09:36:28
See oli 1 nii nilbe geto, et sa ei taha teada, mida nad söövad.
real zenonist 29. oktoober 2003 10:25:21
Miks peaks olema neile küsimustele vastused sellised mida meie arengutasemel olev tsivilisatsioon peaks mõistma.Ilmselt ei mõistaks 18 sajandi geenius meie ühiskonnast mitte kottigi ju.
Kama Kaks 29. oktoober 2003 05:31:39
Kogu maailma tarkus on siiski lauses: " Maakera sees on veel yks maakera, mis on suurem kui see valimine maakera".
kairi 29. oktoober 2003 07:17:24
koik mis ma peale viimast episoodi kosta oskasin oli : No, no more. Miks nad jummala parast kolmada osa ka tegid? Esimene oli tip-top, teine oli taielik juust, kolmas....
hm 29. oktoober 2003 09:40:33
1. oli ok, 2. on jube saast, kui 3. veel kehvem on, siis on küll suht rekordiline saavutus... igal juhul tänan hoiatamast, raha ei kavatse selle eest anda, lähen vaatan, äkki ongi juba hot.is üleval.
Kave 29. oktoober 2003 11:59:16
Täitsa nõus.Juba esimeses osas häiris pisut see väline efektitsemine, teises osas kippus sisu eriefektidesse ära kaduma ja võitlusstseenid muutusid suisa igavaks.
(ja veel üks pisiasi - miks Trinity enam nii kenana ei mõju kui esimeses osas? Ja üldse mõjub ta olemine kuidagi masinlikuna)
e.t. 29. oktoober 2003 13:18:48
Teises osas oli pisut liiga palju suure algutähega tegelasi. Ma võin nüüd ebatäpselt mäletada aga algul pidi kangelane üles leidma Oraaklis, kes ütles talle "Ma olen sind oodanud. Sa pead üles leidma kohustuslikku tähendusrikast ma-ootasin-sind sissejuhatust), et vaja on üles otsida Insener. Ja siis veel Arhitekt. Sel hetkel tuli minul juba koledasti naer peale, sest ma kujutasin ette, kuidas Arhitekt üktleb pühalikul häälel: "Tere. Ma ootasin sind. Sa pead üles otsima Säästva Arengu ja Planeerimise Osakonna Juhataja" :)
Minu meelest see konstrueeritud maailma idee on üldse Stanislaw Lemi ühes lühijutus palju sümpaatsemalt väljendatud.
kara 29. oktoober 2003 14:26:00
lugege neooni ta on juba lõik ära öelnud, teie tahate tordist ainult sokolaadi, ent paraku ei leiaks siis teised sellest midagi vaadatavat
hei 29. oktoober 2003 07:43:05
mis, kuradi asi on see Matrix? Esimest korda kuulen.
Esme 29. oktoober 2003 08:19:29
neoonile -
võibolla oli vikerkaare ümberjutustamise eesmärgiks vikerkaarele masside tähelepanu tõmbamine (kirjanduslik eliit - kui nii võib väljenduda - ehk kahtlemata vähemus on sellest niigi teadlik)? piisavalt tunnustusevääriline eesmärk, ma arvan.
prr 29. oktoober 2003 08:56:19
kulge, kirjanduslikud elitaarid ja lääne filosoofid, pistke put si oma maatriks.
eimidagiuut 29. oktoober 2003 09:26:08
maatriksis on sama palju filosoofiat kui mingis suvalises pornofilmis. esimeses osas oli mõningaid sugemied- üle hulga aja hallile massile film milles 3D mõtlemine.. tavafilmid enamasti absoluutselt ruumitud, ainult pilt. aga edasi kisub tavaliseks odavaks hoilvoodi kümmemiljonit filmiks.
neoon 29. oktoober 2003 14:29:09
sul on tõsine probleem. soovitan APPA-t (Anobüümsete Pornohoolikute Põrandalune Assotsiatsioon), kui see ei aita, ei aita sind enam mitte miski. Asmodeus on sinu hinge juba enda aeda tarinud.....
Viking 29. oktoober 2003 09:55:44
Kas pole selle taga midagi hoopis muud, mil reaalsusega üldse mingisugust pistmist ei ole? Žižeki sõnul tundub filmi kulgu jälgides igati ootuspärane, et “tõelisuse kõrb” on loodud hoopis ühe teise (täiuslikuma?) Matrixi poolt.
Dama kehtib ka filmi "13 korrus" kohta, mis linastus veic pärast Matrixi esimest osa.
pipi 29. oktoober 2003 10:26:18
kuule, eimidagiuut, üks kuulus filosoof ütles, et õpetab oma metafüüsikakursuse ära kasvõi pipi pikksuka teksti peal, mõte on ikka vist mõtleja peas? ja kui seda ei ole, siis võid kasvõi platoni endaga vestelda, ilma et muhvigi aru saaks.
mutuk 29. oktoober 2003 10:26:29
kolmanda filmiga kidub matrix ära :P
sipsik 29. oktoober 2003 10:37:45
igale asjale võib juurde mõelda mida iganes. mõnele on koraan kõik teine leiab filosoofia mingist filmist, juuksekarvast või rotilõksust... ja öelge siis neile et rotilõks on nõme :) tapavad teisitimõtleja ära. meie rotilõks on kõige filosoofilisem, kõige alus, sellele võib ehitada terve maailma!
saaremutt 29. oktoober 2003 11:15:05
aga vaatavad ikkagi kõik ja film on ju hää...ikkagi miskit muud kui ''meie leninid'' või muud kõrgelennulised eesti filmid või kuidas ? esimesti nautisin, teist vaatasin ja kolmanda ajal ...
abiks 29. oktoober 2003 11:25:5
Pipi Pikksukas ongi rohkem filosoofiat kui Matrixis. Nii et millest selline po~lastav toon (kasvõi pipi pikksuka teksti peal)?
Isiklik arvamus on ja"rgmine:
1.Ideed filmis ei peagi tingimata teabkui uued olema. See kuidas neid va"ljendatakse on ta"htsam.
2.Matrixi va"ljendusvahendid ei kannata kriitikat. Ytleksin nii: esimene film oli tase sinnamaani, kus hakkas siniste ja punaste tablettide so"o"mine(tabletid va"ljaarvatud).
Sealtmaalt edasi on tegu naeruva"a"rse tehnilise jutuga, lehvivate mantlitega(mm kui lahedad nahkmantlid), ja heal keskmisel tasemel vo~itlusstseenidega.
Njah 29. oktoober 2003 11:37:15
Valdav enamus vaatab ikka Matrix'it, samuti nagu nagu John Woo filme, põhiliselt balleti pärast. Kung Fu või Anti Gravi. Mis seal vahet on
"); //]]>-->
Kui ma lõppude lõpuks olen ise ka selle filmi ära vaadanud, siis tahan treida siia hunniku oma kommentaare. Praegu näikse päris hea stardikapital olema, et seda linateost sügavuti uurima asuda :D
laupäev, 26. detsember 2009
Avatar - poeetilisus versus militarism
Enne vaatamist lugesin pisut filmi tutvustust ja pärast vaatamist teiste huviliste kommentaare. Leidsin järgmist:
"Enne kui kirjeldamisega edasi minna tuleks film jagada kaheks. Ühte ossa tuleks panna stsenaarium ja teise kõik ülejäänu. See esimene osa ei ole hea, ei ole isegi keskpärane. Põhimõtteliselt võiks selle filmi nimi olla “Pochahontas kosmoses”, sest 1995 aasta Disney filmi “Pochahontas”-e ja “Avatar”-i sisu on praktiliselt identne."
""Avatar" on kaks ja pool tundi pikk, aga ma vaatasin esimest korda kella alles lõputiitrite algul, et uurida kas tõesti on aeg nii kiirelt möödunud."
"Vaatasin trillerit ja sai selgeks, et valitsuse väed (Maalt) laksid maardlaid vallutama. Kohalikud olid liiga visad tuli leida tagauks - Hunt lamba nahas. Kuid hunt lambanahas osutus topeltspiooniks, maailma päästjaks - kellele kuidas. Kui tõmmata paralleel tänapäeva, aitab see film kaasa, et Iraagist ja Afkanistaanist väed välja toodaks. "
"Ausalt öeldes, esimesed kaks tundi olid suhteliselt igavad, kuigi visuaalselt väga vinged.Viimased ~45 minutit aga tegid minu jaoks kõik tagasi, väga hea action oli."
"Pole vähimatki kavatsust seda hollivuudi s*tta vaatama minna, ehkki tegu olla tõepoolest omaette fenomeeniga isegi hollivuudi traditsioonilise propagandarämpsu seas. Nimelt väidab The Bruessels Journali püsiautor Fjordman, et tegu olla viimaste aegade kõige anti-läänelikuma, valge rassi vastu rihituma B-klassi komejandiga."
"Käisin vaatamas ja soovitan kõigile. Film kirjeldab hästi inimeste piititut ahnust ja selle tagajärgi...vinge film. "
Tahaksin lisada siia oma arvamuse, mis oleks võimalikult tigedusevaba. Seekord jäin ma väga rahule filmi tehnilise poolega. Animafilmi täpsusega oli jõuline enamus kaadreid korrektsed. Vaid üksikud turnimise fragmendid jätsid "udusse astumise" mulje.
"Moraali poolest jääb "Avatarist" kõlama kolm põhilist tooni: austage loodust, ärge ohverdage end kapitalismile ja põlisrahvuste hävitamine on vale." Kahjuks või õnneks nägin mina seal palju enamaid moraalikohti. "... tehnoloogia viimase sõnaga Na'vide maad ära võtma tulnud sõdurid meenutavad kangesti Ameerika esimesi koloniste." Tolle nn tehnika viimase sõna kohta on mul hoopis teine arvamus. Just tehnika oli selles filmis äärmiselt totter ja kasutuskõlbmatu. Naersin pisarateni nähes neid rambolikke hiidroboteid, kus mees sees istus ja toda juhtis. Inimesekujuline robot on ammu läinud moest ja tõestanud oma ebaotstarbekust. Lennuvõimetud lennumasinad olid iseenesest päris nunnud. Suuremad neist nimetasin emalaevaks ja isalaevaks. Lähivaates mõjusid nad nagu hunnik vanarauda, mille küljes esimese maailmasõjaaegsed periskoobid ja kuulipritsid. Ka see ülisuur buldooser oli nõmeduse etalon. Selline peaks liikudes kõva müra tekitama, miilide kaugusele kuulda olema ja maapinna värisema panema. Ometi suutis see ront imetabaselt salaja pühasse kohta hiilida. Täielik loogikaviga.
Veel loogikast. Üks kõige suuremaid loogikavigu oli minu jaoks kogu selle suure sõjakäigu eesmärk. Kuidagi ei õnnestunud aru saada, milleks seda maad üldse vallutada oli vaja. Mingi mineraal unobtanium, mille kilo on väärt miljoneid!!! Kui miski on väärt, siis on tollel olemas ka tarbimisväärtus. Kas keegi märkas, mis otstarve tol mineraalil oli? Loodetavasti oli see ikka strateegiliselt tähtis mineraal, ilma milleta ootaks inimkonda Maal suur hukk ja maailmalõpp. Et seda hiigelväärtust kätte saada tuli geniaalsetel inimestel valmistuda sõjakäiguks. Hirmus kaval on vastast õõnestada mõttejõul. Paraku puudus vallutajate leeris üksmeel ja meeskonnatöö. Ambitsioonikad sõjardid tahtsid oma võimu näidata. Siit üks paljudest moraalidest: pole vaja ühte paati toppida skeptikuid ja tõsiusklikke.
Sõjakäigu strateegia oli ääretult hambutu. Isegi Spartacus naeraks selle välja. 22.sajandi jalavägi mööda džunglit möllamas - megairfff. Kui poleks lolle sõdu, siis poleks ju ka millestki filmi teha ja põnevust luua. Tarkade taktika edeneks märkamatult.
Poliitilises plaanis nõustun eelpool toodud kommentaaridega. Tõepoolest jättis see film mulje valgest rassist kui sõjatoojast ja rüüstajast. Paralleelid olemas nii indiaanlaste, kui ka Iraagi-Afganistaaniga.
Pisut sellest poeetilisemast poolest. Nagu omal ajal 30 aasta eest meie kinodes jooksnud India filmid, nii oli ka antud lugu oskuslikult põimitud stoori igaühele midagi. Naistele peab olema tundeid ja ilu, meestele taplust ja põnevust. Selles plaanis oli film igati korrektne.
Pärismaalastes oli üllatavalt palju inimestele omaseid õeluse, kadeduse, ülbuse, kiuslikkuse jooni. Olulisel kohal olid ühised palvused. Siit veel mõned moraalid: õelus on edasiviiv jõud, st paneb tegutsema; palvustes saavutatud üksmeel kulub ära vaenlasele ühise vastuhaku loomiseks.
Vaatamata igasugu helenduvatele kulinatele tundus see maailm mulle ikkagi süngevõitu sammeldunud ürgmetsa moodi. Valguse poole püüdlemine tipnes lendava eluka taltsutamisega. Märkamatuks jäid nende söögid ja lapsed. Siginemine polnud filmi jooksul aktuaalne. Sellega tegeleti ilmselt enne ja pärast.
Kokkuvõtteks: juba 21.sajandi algul on enamusele juhtpositsioonidel olevatele tegelastele selgeks saanud, et parim sõda on infosõda ja vaenlase lollitamine massipsühhoosi abil. Roostes tehnikaga lähivõitlust propageerivad tõesti veel vaid raugastunud mõistusega ameerika sõjardid.
"Enne kui kirjeldamisega edasi minna tuleks film jagada kaheks. Ühte ossa tuleks panna stsenaarium ja teise kõik ülejäänu. See esimene osa ei ole hea, ei ole isegi keskpärane. Põhimõtteliselt võiks selle filmi nimi olla “Pochahontas kosmoses”, sest 1995 aasta Disney filmi “Pochahontas”-e ja “Avatar”-i sisu on praktiliselt identne."
""Avatar" on kaks ja pool tundi pikk, aga ma vaatasin esimest korda kella alles lõputiitrite algul, et uurida kas tõesti on aeg nii kiirelt möödunud."
"Vaatasin trillerit ja sai selgeks, et valitsuse väed (Maalt) laksid maardlaid vallutama. Kohalikud olid liiga visad tuli leida tagauks - Hunt lamba nahas. Kuid hunt lambanahas osutus topeltspiooniks, maailma päästjaks - kellele kuidas. Kui tõmmata paralleel tänapäeva, aitab see film kaasa, et Iraagist ja Afkanistaanist väed välja toodaks. "
"Ausalt öeldes, esimesed kaks tundi olid suhteliselt igavad, kuigi visuaalselt väga vinged.Viimased ~45 minutit aga tegid minu jaoks kõik tagasi, väga hea action oli."
"Pole vähimatki kavatsust seda hollivuudi s*tta vaatama minna, ehkki tegu olla tõepoolest omaette fenomeeniga isegi hollivuudi traditsioonilise propagandarämpsu seas. Nimelt väidab The Bruessels Journali püsiautor Fjordman, et tegu olla viimaste aegade kõige anti-läänelikuma, valge rassi vastu rihituma B-klassi komejandiga."
"Käisin vaatamas ja soovitan kõigile. Film kirjeldab hästi inimeste piititut ahnust ja selle tagajärgi...vinge film. "
Tahaksin lisada siia oma arvamuse, mis oleks võimalikult tigedusevaba. Seekord jäin ma väga rahule filmi tehnilise poolega. Animafilmi täpsusega oli jõuline enamus kaadreid korrektsed. Vaid üksikud turnimise fragmendid jätsid "udusse astumise" mulje.
"Moraali poolest jääb "Avatarist" kõlama kolm põhilist tooni: austage loodust, ärge ohverdage end kapitalismile ja põlisrahvuste hävitamine on vale." Kahjuks või õnneks nägin mina seal palju enamaid moraalikohti. "... tehnoloogia viimase sõnaga Na'vide maad ära võtma tulnud sõdurid meenutavad kangesti Ameerika esimesi koloniste." Tolle nn tehnika viimase sõna kohta on mul hoopis teine arvamus. Just tehnika oli selles filmis äärmiselt totter ja kasutuskõlbmatu. Naersin pisarateni nähes neid rambolikke hiidroboteid, kus mees sees istus ja toda juhtis. Inimesekujuline robot on ammu läinud moest ja tõestanud oma ebaotstarbekust. Lennuvõimetud lennumasinad olid iseenesest päris nunnud. Suuremad neist nimetasin emalaevaks ja isalaevaks. Lähivaates mõjusid nad nagu hunnik vanarauda, mille küljes esimese maailmasõjaaegsed periskoobid ja kuulipritsid. Ka see ülisuur buldooser oli nõmeduse etalon. Selline peaks liikudes kõva müra tekitama, miilide kaugusele kuulda olema ja maapinna värisema panema. Ometi suutis see ront imetabaselt salaja pühasse kohta hiilida. Täielik loogikaviga.
Veel loogikast. Üks kõige suuremaid loogikavigu oli minu jaoks kogu selle suure sõjakäigu eesmärk. Kuidagi ei õnnestunud aru saada, milleks seda maad üldse vallutada oli vaja. Mingi mineraal unobtanium, mille kilo on väärt miljoneid!!! Kui miski on väärt, siis on tollel olemas ka tarbimisväärtus. Kas keegi märkas, mis otstarve tol mineraalil oli? Loodetavasti oli see ikka strateegiliselt tähtis mineraal, ilma milleta ootaks inimkonda Maal suur hukk ja maailmalõpp. Et seda hiigelväärtust kätte saada tuli geniaalsetel inimestel valmistuda sõjakäiguks. Hirmus kaval on vastast õõnestada mõttejõul. Paraku puudus vallutajate leeris üksmeel ja meeskonnatöö. Ambitsioonikad sõjardid tahtsid oma võimu näidata. Siit üks paljudest moraalidest: pole vaja ühte paati toppida skeptikuid ja tõsiusklikke.
Sõjakäigu strateegia oli ääretult hambutu. Isegi Spartacus naeraks selle välja. 22.sajandi jalavägi mööda džunglit möllamas - megairfff. Kui poleks lolle sõdu, siis poleks ju ka millestki filmi teha ja põnevust luua. Tarkade taktika edeneks märkamatult.
Poliitilises plaanis nõustun eelpool toodud kommentaaridega. Tõepoolest jättis see film mulje valgest rassist kui sõjatoojast ja rüüstajast. Paralleelid olemas nii indiaanlaste, kui ka Iraagi-Afganistaaniga.
Pisut sellest poeetilisemast poolest. Nagu omal ajal 30 aasta eest meie kinodes jooksnud India filmid, nii oli ka antud lugu oskuslikult põimitud stoori igaühele midagi. Naistele peab olema tundeid ja ilu, meestele taplust ja põnevust. Selles plaanis oli film igati korrektne.
Pärismaalastes oli üllatavalt palju inimestele omaseid õeluse, kadeduse, ülbuse, kiuslikkuse jooni. Olulisel kohal olid ühised palvused. Siit veel mõned moraalid: õelus on edasiviiv jõud, st paneb tegutsema; palvustes saavutatud üksmeel kulub ära vaenlasele ühise vastuhaku loomiseks.
Vaatamata igasugu helenduvatele kulinatele tundus see maailm mulle ikkagi süngevõitu sammeldunud ürgmetsa moodi. Valguse poole püüdlemine tipnes lendava eluka taltsutamisega. Märkamatuks jäid nende söögid ja lapsed. Siginemine polnud filmi jooksul aktuaalne. Sellega tegeleti ilmselt enne ja pärast.
Kokkuvõtteks: juba 21.sajandi algul on enamusele juhtpositsioonidel olevatele tegelastele selgeks saanud, et parim sõda on infosõda ja vaenlase lollitamine massipsühhoosi abil. Roostes tehnikaga lähivõitlust propageerivad tõesti veel vaid raugastunud mõistusega ameerika sõjardid.
teisipäev, 15. detsember 2009
Midagi head ikka ka - Jõulujazzi finaal
Täna, teisipäeval, 15. detsembril kell 19.00 on Kumu auditooriumis võimalus kuulata kooslust Ari Hoenig & Punk Bop feat. Kristjan Randalu - nii kirjutas http://www.jazzkaar.ee/uudis.php?id=2878
Kui ma ütlesin Jürile, et käisin kontserdil, siis tema arvas mind naistepäeva tähistavat. Ma vaid natuke täiendasin - tollest minu naistepäevast sai just 25 aastat mööda.
Muide, see Kumu auditoorium oli väga ebajõululikult must ja kaunistamata. Kuidagi sünge sel jääkülmal talveõhtul. Kui aga lavale tulid kolm kena noormeest ja hakkasid oma pille piinama, siis oli ka see ilmetu tume saal täiesti omas elemendis. Mehed olid muidugi oma ala tegijad. Panid end ja oma koostööd kuulama. Eesti mees Kristjan Randalu (Randaluuu- Ari Hoenigi sõnastuses) on klahvide näppimise virtuoos. Mees Euroopast - Euan Burton (Oan Bööton) tinistas kontrabassi ning trummide hing Ameerikast Ari Hoenig suutis oma löökriistadest igatsugu imet välja pigistada. Igal ühel neist olid omad väga isikupärased väljapaistvuslaadid. Randalu justkui vingerdas klaviatuuri kohal kõrvust tulipunane. Punapõskne Burton püsis nagu vahakuju oma pilli najal. Hoenig aga tegi pidevalt erinevaid nägusid, grimasse, mordasid; kätte võttis pulki, harju, nuiasid. Kõike seda vaadates ja kuulates hakkasid mõtted rändama omasoodu. Aeg-ajalt tõmbas minu tähelepanu kaameramees. Ma istusin kuuendas reas ning nägin tema tegemisi päris hästi. Kuidagi puine ja stoiline salvestus tuli sealt. Kujutasin kohati lausa ette, kuidas ma ise selle kaameraga mängiksin ja muusikast tulevate meeleolude rütmis valiksin suuri ning üldisi plaane.
Publik koos minuga vaatas kogu seda trianglit algul muiates, seejärel hoogsalt plaksutades. Varsti ka hõisates ja naerdes. Eriti agar multikahäälne naerupall oli minu ees istuv Anu Lamp. Lõpuloo järel oli muidugi tormiline aplaus ning pillimehed pidid lisalooga uuesti rahva ette astuma.
Olen oma jäärapäisuses alati uskunud, et hea elav muusika on mõnusalt kuulatav. Tänane tõestas seda!
Kui ma ütlesin Jürile, et käisin kontserdil, siis tema arvas mind naistepäeva tähistavat. Ma vaid natuke täiendasin - tollest minu naistepäevast sai just 25 aastat mööda.
Muide, see Kumu auditoorium oli väga ebajõululikult must ja kaunistamata. Kuidagi sünge sel jääkülmal talveõhtul. Kui aga lavale tulid kolm kena noormeest ja hakkasid oma pille piinama, siis oli ka see ilmetu tume saal täiesti omas elemendis. Mehed olid muidugi oma ala tegijad. Panid end ja oma koostööd kuulama. Eesti mees Kristjan Randalu (Randaluuu- Ari Hoenigi sõnastuses) on klahvide näppimise virtuoos. Mees Euroopast - Euan Burton (Oan Bööton) tinistas kontrabassi ning trummide hing Ameerikast Ari Hoenig suutis oma löökriistadest igatsugu imet välja pigistada. Igal ühel neist olid omad väga isikupärased väljapaistvuslaadid. Randalu justkui vingerdas klaviatuuri kohal kõrvust tulipunane. Punapõskne Burton püsis nagu vahakuju oma pilli najal. Hoenig aga tegi pidevalt erinevaid nägusid, grimasse, mordasid; kätte võttis pulki, harju, nuiasid. Kõike seda vaadates ja kuulates hakkasid mõtted rändama omasoodu. Aeg-ajalt tõmbas minu tähelepanu kaameramees. Ma istusin kuuendas reas ning nägin tema tegemisi päris hästi. Kuidagi puine ja stoiline salvestus tuli sealt. Kujutasin kohati lausa ette, kuidas ma ise selle kaameraga mängiksin ja muusikast tulevate meeleolude rütmis valiksin suuri ning üldisi plaane.
Publik koos minuga vaatas kogu seda trianglit algul muiates, seejärel hoogsalt plaksutades. Varsti ka hõisates ja naerdes. Eriti agar multikahäälne naerupall oli minu ees istuv Anu Lamp. Lõpuloo järel oli muidugi tormiline aplaus ning pillimehed pidid lisalooga uuesti rahva ette astuma.
Olen oma jäärapäisuses alati uskunud, et hea elav muusika on mõnusalt kuulatav. Tänane tõestas seda!
esmaspäev, 23. november 2009
Üks vastikumaid filmikogemusi minu elus
Sisututvustus http://www.forumcinemas.ee
“2012“ on eepiline seiklusfilm globaalsest katastroofist, mis lõpetab praeguse ajajärgu meie planeedil, ning jutustab ellujäänute kangelaslikust võitlusest. Filmi lavastas suurte vaatemängude meister Roland Emmerich (“Päev pärast homset“, “Iseseisvuspäev“), osades John Cusack (“1408“), Chiwetel Ejiofor (“Inimlapsed“), Amanda Peet (“Salatoimikud: ma tahan uskuda“), Oliver Platt (“Huff“), Thandie Newton (“RocknRolla“), Danny Glover (“Surmarelv“), Woody Harrelson (“Tere tulemast Zombimaale“) ning ka meie mees Hollywoodis, Johann Urb ("Entourage")!
Eile õhtul otsustasin, et olen küps seda filmi vaatama. Kuna külajuttude põhjal tollest filmist veel DVD plaati pole välja antud, siis vaatasin netiavarustest (aadress avalikustamisele ei kulunud) tõmmatud ja koduarvutisse imetud koopiat. Koopia oli saadud kinolinalt mahafilmimise teel. Pilt oli küllaltki kvaliteetne, heli aga viletsavõitu – kõlarite metalne kõla ja saalisistujate köhatused olid taustaks. Kohati andis tunda ka koduarvuti helikaardi kidur töövõime.
Kuni praeguse hetkeni pole ma lugenud läbi ühtki arvustust ega kuulanud memuaare filmi juba näinud kodanikelt. Edastan enda isikliku emotsiooni üksikasjaliku kirjelduse.
Häälestasin end igati positiivselt ja sättisin mõnusalt vaatama. Kuna helikvaliteet oli nigel ja minu inglise keele oskus just mitte kõrgtasemel, siis filmi verbaalse osa kohta ma hinnangut ei anna. Küll aga tahaksin kõvasti pihta panna visuaalsele küljele. Minu jaoks ei läinud film pikka aega üldse käima. Olin juba tüdinemas noist törtsudest siit ja sealt maailma otsast. Esimene mastaapsem lõik katastroofist oli vaadatav kui jupike animafilmist, kuid mõjus laste õudukana. Seal mind veel pisinüansid ei häirinud. Kõik, mis edasi toimus, hakkas mind tasapisi välja vihastama. Üritasin sellesse filmi suhtuda kui paroodiasse, kuid siis tulid sisse ehtameerikalikud patriotismi ja paatose puhangud. Enam ei mäleta, millises järjekorras need mind vihastanud fragmendid esinesid, kuid toon välja mõned olulisemad ja silmapaistvamad tehnilised möödalaskmised.
Vesi kui oluline liikumapanev jõud siin filmis oli ääretult viletsalt ära trikitatud. Lainete ja ülevoolamiste suurendused olid selgelt nähtavalt. Lainetuse lavastamiseks polnud kohati üldse viitsitud vaeva näha. Filmiti kalju servalt vastu kaljude külge pritsivaid laineid ülalt alla ning näidati seda kui rannale tulevat hiidlainet. Masendav. Olen 25 aastat elanud mere kaldal ja palju kordi näinud randa saabuvat tormilainet. Olen olnud tormiga merel lained üle laevalae kokku pritsimas. No ei mõjunud veenvalt mitte ükski veega hirmutav episood.
Eriti jaburalt mõjusid mulle autodega tehtavad trikid. Põlenud tagumendiga kaubik kargas üle mitmemeetrise lõhe ja maandus uskumatult kõvale servale, mis ei murdunud. Külgvaates oli näha, kuidas sõiduki esisild kabiini põrandasse tungis, eestvaates olid rattad lääbakad, aga hoogu täis masin põrutas otse ja suurel kiirusel ikka edasi. Alles seejärel hakkas maapind tagumiste rataste taga murenema. Tahtsin kangesti näha ka sõiduki lendu üle sügaviku, kuid seda mulle ei pakutud. Oli mitmeid nõmedalt klassikalisi põgenemise stseene, kus just põgeneja kandade taga põgenejaga samal kiirusel maapind vajus. Lausa totakana mõjus peategelase lõheservale ronimine pärast kaubiku kuristikku kukkumist. Vot just sel hetkel valis loodusjõud endale hingetõmbeks aja ning koha, just see serv oli eriti tugev ega varisenud peategelase ronimise all. Müstika.
Lennumasinad olid muidu toredad, aga aerodünaamikaga polnud kõik päris korras. Piloodid olid ka äpud. Esimene suur lennukiga põgenemine toimus millegipärast just läbi kokkukukkuvate kõrghoonete. Vähegi arukas piloot oleks juhtinud lennuki ikka linnast välja, mitte linna sisse. Ju siis oli maapinna vajumisel ja lõhede tekkel ka lennukile teatav külgetõmbejõud olemas. Kiskus todagi vägisi katastroofi keskele. Viimane suurem lennusõit mägede vahel oli tõeliselt ulmeline. Tuksis mootoritega suure masinaga nii pikalt maapinna lähedal lennata . Fantastika!
Omaette kategooria moodustasid kokkuvarisevad hooned. Kahe tornmaja katuseid pidi kokku vajumine ning lennukiga nende vahelt läbi sõitmine mõjus kui allegooria 11.septembrile 2001. Katedraali langemist oli tahetud teha väga efektseks. Paraku oli minu jaoks ülimalt jabur näha eestvaates hoonet tuhandeteks tükkideks murenemas ja vajumas, seejärel külgvaates kukkus torn ühes tükis hoopis külili ja tagatipuks hakkas veerema, muutudes suuremaks ja hirmutavamaks. Efektid hoonetega meenutasid mulle King Kongi aastat 1933.
Üks südant soojendav episood oli selles filmis siiski ka olemas. See, kuidas rahvamassid nn Noa Laeva nagu Talvepaleed ründasid. Nagu ikka põnevusfilmides juhtusid kõik olulised asjad viimasel sekundil. Loomulikult pidi juhtuma äpardusi ning laeva pidi tungima vesi. Peaosalisi leotati vees päris pikalt. Uskumatult fantastiline oli nende kopsumaht, mis võimaldas vee all püsida mitmeid minuteid. Elektriga olid laevas ülimalt toredad lood. Kui eeldada, et elektri ja valgustuse süsteemid olid tehtud veekindlaks, siis milleks see tulede vilkumine. Ju siis hakkasid tööle kohalikud virmalised. Paar veetilka elektrisüsteemis oleks lühistanud kogu vooluringi kuni rikkevoolu kaitsmeni. Kaitsme puudumisel aga keetnud pehmeks kõik vees olnud isendid. Aga eks ta ole, ulmemaailmas valitsevad hoopis teised reeglid.
Selle filmi lõpus oli aasta 0001 ning saabunud rahu ookeanil. Miks just neljakohaline aastaarv? Eks oodakem järge. Olen enam kui kindel, et samade meistrite tehtud järg on samalaadne nn eepiline seiklusfilm, kus vaatajat peetakse emotsioonidega manipuleeritavaks debiilikuks. Iva siit küll välja ei koorunud. Ameerika on võimas, ameeriklased teevad kõike õigesti jne propaganda.
Olen nüüd piisavalt tuld ja tõrva pritsinud. Pisike meetilk on sel lool ikka ka man.
Küllap on sel filmil piisavat kassaedu, et vaatamata MASUle, TÄPEle ja PUPUle sisse tuua miljonite rahaühikute viisi tulu. Tahaks loota, et jäätunud kinnisvarabuumi asendab nüüd Noa Laevade ehitamise buum ning maailma majandus puhkeb taas õitsele.
“2012“ on eepiline seiklusfilm globaalsest katastroofist, mis lõpetab praeguse ajajärgu meie planeedil, ning jutustab ellujäänute kangelaslikust võitlusest. Filmi lavastas suurte vaatemängude meister Roland Emmerich (“Päev pärast homset“, “Iseseisvuspäev“), osades John Cusack (“1408“), Chiwetel Ejiofor (“Inimlapsed“), Amanda Peet (“Salatoimikud: ma tahan uskuda“), Oliver Platt (“Huff“), Thandie Newton (“RocknRolla“), Danny Glover (“Surmarelv“), Woody Harrelson (“Tere tulemast Zombimaale“) ning ka meie mees Hollywoodis, Johann Urb ("Entourage")!
Eile õhtul otsustasin, et olen küps seda filmi vaatama. Kuna külajuttude põhjal tollest filmist veel DVD plaati pole välja antud, siis vaatasin netiavarustest (aadress avalikustamisele ei kulunud) tõmmatud ja koduarvutisse imetud koopiat. Koopia oli saadud kinolinalt mahafilmimise teel. Pilt oli küllaltki kvaliteetne, heli aga viletsavõitu – kõlarite metalne kõla ja saalisistujate köhatused olid taustaks. Kohati andis tunda ka koduarvuti helikaardi kidur töövõime.
Kuni praeguse hetkeni pole ma lugenud läbi ühtki arvustust ega kuulanud memuaare filmi juba näinud kodanikelt. Edastan enda isikliku emotsiooni üksikasjaliku kirjelduse.
Häälestasin end igati positiivselt ja sättisin mõnusalt vaatama. Kuna helikvaliteet oli nigel ja minu inglise keele oskus just mitte kõrgtasemel, siis filmi verbaalse osa kohta ma hinnangut ei anna. Küll aga tahaksin kõvasti pihta panna visuaalsele küljele. Minu jaoks ei läinud film pikka aega üldse käima. Olin juba tüdinemas noist törtsudest siit ja sealt maailma otsast. Esimene mastaapsem lõik katastroofist oli vaadatav kui jupike animafilmist, kuid mõjus laste õudukana. Seal mind veel pisinüansid ei häirinud. Kõik, mis edasi toimus, hakkas mind tasapisi välja vihastama. Üritasin sellesse filmi suhtuda kui paroodiasse, kuid siis tulid sisse ehtameerikalikud patriotismi ja paatose puhangud. Enam ei mäleta, millises järjekorras need mind vihastanud fragmendid esinesid, kuid toon välja mõned olulisemad ja silmapaistvamad tehnilised möödalaskmised.
Vesi kui oluline liikumapanev jõud siin filmis oli ääretult viletsalt ära trikitatud. Lainete ja ülevoolamiste suurendused olid selgelt nähtavalt. Lainetuse lavastamiseks polnud kohati üldse viitsitud vaeva näha. Filmiti kalju servalt vastu kaljude külge pritsivaid laineid ülalt alla ning näidati seda kui rannale tulevat hiidlainet. Masendav. Olen 25 aastat elanud mere kaldal ja palju kordi näinud randa saabuvat tormilainet. Olen olnud tormiga merel lained üle laevalae kokku pritsimas. No ei mõjunud veenvalt mitte ükski veega hirmutav episood.
Eriti jaburalt mõjusid mulle autodega tehtavad trikid. Põlenud tagumendiga kaubik kargas üle mitmemeetrise lõhe ja maandus uskumatult kõvale servale, mis ei murdunud. Külgvaates oli näha, kuidas sõiduki esisild kabiini põrandasse tungis, eestvaates olid rattad lääbakad, aga hoogu täis masin põrutas otse ja suurel kiirusel ikka edasi. Alles seejärel hakkas maapind tagumiste rataste taga murenema. Tahtsin kangesti näha ka sõiduki lendu üle sügaviku, kuid seda mulle ei pakutud. Oli mitmeid nõmedalt klassikalisi põgenemise stseene, kus just põgeneja kandade taga põgenejaga samal kiirusel maapind vajus. Lausa totakana mõjus peategelase lõheservale ronimine pärast kaubiku kuristikku kukkumist. Vot just sel hetkel valis loodusjõud endale hingetõmbeks aja ning koha, just see serv oli eriti tugev ega varisenud peategelase ronimise all. Müstika.
Lennumasinad olid muidu toredad, aga aerodünaamikaga polnud kõik päris korras. Piloodid olid ka äpud. Esimene suur lennukiga põgenemine toimus millegipärast just läbi kokkukukkuvate kõrghoonete. Vähegi arukas piloot oleks juhtinud lennuki ikka linnast välja, mitte linna sisse. Ju siis oli maapinna vajumisel ja lõhede tekkel ka lennukile teatav külgetõmbejõud olemas. Kiskus todagi vägisi katastroofi keskele. Viimane suurem lennusõit mägede vahel oli tõeliselt ulmeline. Tuksis mootoritega suure masinaga nii pikalt maapinna lähedal lennata . Fantastika!
Omaette kategooria moodustasid kokkuvarisevad hooned. Kahe tornmaja katuseid pidi kokku vajumine ning lennukiga nende vahelt läbi sõitmine mõjus kui allegooria 11.septembrile 2001. Katedraali langemist oli tahetud teha väga efektseks. Paraku oli minu jaoks ülimalt jabur näha eestvaates hoonet tuhandeteks tükkideks murenemas ja vajumas, seejärel külgvaates kukkus torn ühes tükis hoopis külili ja tagatipuks hakkas veerema, muutudes suuremaks ja hirmutavamaks. Efektid hoonetega meenutasid mulle King Kongi aastat 1933.
Üks südant soojendav episood oli selles filmis siiski ka olemas. See, kuidas rahvamassid nn Noa Laeva nagu Talvepaleed ründasid. Nagu ikka põnevusfilmides juhtusid kõik olulised asjad viimasel sekundil. Loomulikult pidi juhtuma äpardusi ning laeva pidi tungima vesi. Peaosalisi leotati vees päris pikalt. Uskumatult fantastiline oli nende kopsumaht, mis võimaldas vee all püsida mitmeid minuteid. Elektriga olid laevas ülimalt toredad lood. Kui eeldada, et elektri ja valgustuse süsteemid olid tehtud veekindlaks, siis milleks see tulede vilkumine. Ju siis hakkasid tööle kohalikud virmalised. Paar veetilka elektrisüsteemis oleks lühistanud kogu vooluringi kuni rikkevoolu kaitsmeni. Kaitsme puudumisel aga keetnud pehmeks kõik vees olnud isendid. Aga eks ta ole, ulmemaailmas valitsevad hoopis teised reeglid.
Selle filmi lõpus oli aasta 0001 ning saabunud rahu ookeanil. Miks just neljakohaline aastaarv? Eks oodakem järge. Olen enam kui kindel, et samade meistrite tehtud järg on samalaadne nn eepiline seiklusfilm, kus vaatajat peetakse emotsioonidega manipuleeritavaks debiilikuks. Iva siit küll välja ei koorunud. Ameerika on võimas, ameeriklased teevad kõike õigesti jne propaganda.
Olen nüüd piisavalt tuld ja tõrva pritsinud. Pisike meetilk on sel lool ikka ka man.
Küllap on sel filmil piisavat kassaedu, et vaatamata MASUle, TÄPEle ja PUPUle sisse tuua miljonite rahaühikute viisi tulu. Tahaks loota, et jäätunud kinnisvarabuumi asendab nüüd Noa Laevade ehitamise buum ning maailma majandus puhkeb taas õitsele.
laupäev, 31. oktoober 2009
Segav faktor
Kuna ma olevat üks igavene tüütu segaja blogi sissekannete tegemise juures, siis otsustasin ise ka natuke heietada.
Sel aastal kestis suvi kenasti septembri lõpuni. Oli mõnusalt leige ja tõhus rannahooaeg.
Alles oktoobris sain hakata tegelema selle tõsisema talisuplusega. Tänane sulpsatus toimus juba parasjagu kargesse merre. Aga tõhus on see toiming täiega. Ei karda ma hunti, tonti ega peaministrit. Suurlinna linnapea ajagu oma korruptsioonijama edasi. Üks viimaseid toredaid äriplaane oli tal talvekartuli jagamine. Osta kokku topelthinnaga ja seejärel jätta ligasesse lattu mädanema. Johhdibidohh, nu pogadiii!
Midagi rõõmsamat ikka ka. Sel sügisel olen suutnud end juba 2 korda koolitamas käia. Üks oli uute riigiametnike koolitus, kus tutvustati avaliku halduse teemasid. Teine oli puhtalt minu töine ampluaa ehk väärteomenetlus. Jäin mõlema koolitusega väga rahule. Eile võtsin kätte ja korraldasin kogu meie (varsti uue nimega) talitusele koolituspäeva. Enne veel kui meid ühistransporditalituse nime alla korjatakse, õpetatakse meid välja probleemsete klientidega toime tulema. Ahjaa, eelmisel sügisel kutsuti meid liiniplaneerimise koolitusele. Ootan huviga, et samalaadne sündmus ka sel sügisel aset leiaks.
Täna avastasin, et mu vanim tütar juba paari aasta jooksul vahelduva eduga on blogi pidanud. Hõiskasin sinna paar kobedamat kommi :)
Sel aastal kestis suvi kenasti septembri lõpuni. Oli mõnusalt leige ja tõhus rannahooaeg.
Alles oktoobris sain hakata tegelema selle tõsisema talisuplusega. Tänane sulpsatus toimus juba parasjagu kargesse merre. Aga tõhus on see toiming täiega. Ei karda ma hunti, tonti ega peaministrit. Suurlinna linnapea ajagu oma korruptsioonijama edasi. Üks viimaseid toredaid äriplaane oli tal talvekartuli jagamine. Osta kokku topelthinnaga ja seejärel jätta ligasesse lattu mädanema. Johhdibidohh, nu pogadiii!
Midagi rõõmsamat ikka ka. Sel sügisel olen suutnud end juba 2 korda koolitamas käia. Üks oli uute riigiametnike koolitus, kus tutvustati avaliku halduse teemasid. Teine oli puhtalt minu töine ampluaa ehk väärteomenetlus. Jäin mõlema koolitusega väga rahule. Eile võtsin kätte ja korraldasin kogu meie (varsti uue nimega) talitusele koolituspäeva. Enne veel kui meid ühistransporditalituse nime alla korjatakse, õpetatakse meid välja probleemsete klientidega toime tulema. Ahjaa, eelmisel sügisel kutsuti meid liiniplaneerimise koolitusele. Ootan huviga, et samalaadne sündmus ka sel sügisel aset leiaks.
Täna avastasin, et mu vanim tütar juba paari aasta jooksul vahelduva eduga on blogi pidanud. Hõiskasin sinna paar kobedamat kommi :)
kolmapäev, 10. juuni 2009
Summerjam 2009
Nüüd, mõned päevad hiljem, on muljed selginud ja mõtted klaarimad. Päris põnev on olnud vaadata sellest suvejammi sündmusest teiste osalejate pilte või lugeda meenutusi. See on vist ikka ealine iseärasus, et mina panin tähele hoopis teisi asju kui minust poole nooremad :)
Mind ei häirinud üksikud töllakad või ülemäära fännama kukkunud tüübid. Pigem pidasin turvateenistust tasemel olevaks, sest suuremad lällamised suudeti ära hoida.
Mind ei häirinud üksikud töllakad või ülemäära fännama kukkunud tüübid. Pigem pidasin turvateenistust tasemel olevaks, sest suuremad lällamised suudeti ära hoida.
pühapäev, 26. aprill 2009
Angie Stone
Kontserdielamus, mida ei saa vaka all hoida.
Juhtus nii, et Eesti Päevaleht korraldas taas oma tellijate vahel loosimise ning seekord saabus loosiõnn meie taresse. Käisin ükspäev Pro Kapitali maja neljandal korrusel seda loosiõnnistatud auhinda ära toomas. Kaks piletit Jazzkaare raames toimuvale Angie Stone’i kontserdile Tallinna Linnahalli.
Täna siis oligi see õige päev. Juba linnas sõites oli selge, et tung kontserdile on vägev. Linnahalli läheduses oli tegu, et ummikutest välja ukerdada. Õnneks oli üks ülesküntud kõrvaltänav piisavalt vaba ja sinna oli võimalik auto lõpuks ka parkida. Rahvast vooris igast suunast. Kontserdi algus venis akadeemilise veerandtunni võrra hilisemaks. Küllap rahva tungivalt rangel soovil :P
Kauaoodatud kaunikene saabuski lõpuks lavale. Toeka korpusega tumedanahaline keskealine daam suutis juba esimese laulu ajal panna noorema rahva püsti kargama ja maruliselt plaksutama. Teise loo ajal liikus osa vaatajaskonnast lava äärde, kus turvamees nad lava servast meetri jagu eemale kamandas. Kolmas lugu võttis Angie palged leemendama ning ta tõi endale musta värvi käteräti, millega ta vaheldumisi pühkis nägu ja lehvitas tuult. Laulude vahele oli ka üks saksofonilugu, kus pillimees ühe viieminutilise hingetõmbega pika vinge jorina lendu lasi. Angie saabus tagasi ja hõikas - voos it meizinng? Ohvkooz, mõtlesin mina. Laulud jätkusid vahet pidamata. Kuldses pluusis korpulent astus lavalt alla rahva sekka ja muudkui lõõritas. Tagasi lavale jõudes jättis oma kontskingad keset lava vedelema ja patseeris sukkis edasi. Tore vahepala oli ka laulujärje edasiandmine taustalauljatele ja pillimeestele.Kaks taustatüdrukut solistidena olid väga efektsed. Üks noist laulis isegi kõrgemalt kui Angie ise. Sammtaimzz, sammtaimzz.... Pillipoistest astus esimesena mikri taha klahvpillimängija. Teisena tuli mürakas trummar. Trumme läks samal ajal taguma kidravend ja kidravenda asendas klahvimees. Lõpuks nuias Angie publikult välja pisituledemere. Kõik moblad ja muud asjandused pandi valgust näitama. Pärast poolteist tundi järjepanu kestnud kontserti teenis esinenud seltskond ülivõimsa aplausi. Mitmeminutiline plaksutamise ja vilekooriga teeniti esinejatelt välja veel paar lisalugu nende uuelt plaadilt. Mina tagusin oma pihud tuimaks. Küllap tegid sama ka kõik ülejäänud tuhanded kontserdikülastajad.
Kuna minu musikaalsus on võrreldav elevandi omaga, siis muusika kohtai ei oska ma midagi mõistlikku kosta. Mulle meeldis, suisa väga meeldis. Võrratu. Senikogematu. Jazzmuusika sündmusena väljakuulutatud etendus oli pigem jazzrocki kontsert. Mitte ainustki härivat heli ma ei kuulnud. Pillid mängisid väga puhtalt, lauluhääled oli kõva kooli saanud. Kui publiku kiljumised, kriiskamised, vilistamised ja käteplagin välja arvata, siis muusikapool oli nii kvaliteetne nagu tulnuks see fonogrammilt. Ja muidugi taolist häälekat kaasaelamist polnud ma seni kogenud veel ühelgi teisel kontserdil.
Olgu tänatud Eesti Päevaleht ja nende vahva loositiim! Üle eesistuja õla piiludes ilmnes, et tema pilet oli maksnud 400 krooni. Olen selliste kingituste poolt ja alati välmis noid vastu võtma.
Tore oli tagantjärele lugeda seda:
http://www.aripaev.ee/4296/rtt_syndmus_4296.html
Juhtus nii, et Eesti Päevaleht korraldas taas oma tellijate vahel loosimise ning seekord saabus loosiõnn meie taresse. Käisin ükspäev Pro Kapitali maja neljandal korrusel seda loosiõnnistatud auhinda ära toomas. Kaks piletit Jazzkaare raames toimuvale Angie Stone’i kontserdile Tallinna Linnahalli.
Täna siis oligi see õige päev. Juba linnas sõites oli selge, et tung kontserdile on vägev. Linnahalli läheduses oli tegu, et ummikutest välja ukerdada. Õnneks oli üks ülesküntud kõrvaltänav piisavalt vaba ja sinna oli võimalik auto lõpuks ka parkida. Rahvast vooris igast suunast. Kontserdi algus venis akadeemilise veerandtunni võrra hilisemaks. Küllap rahva tungivalt rangel soovil :P
Kauaoodatud kaunikene saabuski lõpuks lavale. Toeka korpusega tumedanahaline keskealine daam suutis juba esimese laulu ajal panna noorema rahva püsti kargama ja maruliselt plaksutama. Teise loo ajal liikus osa vaatajaskonnast lava äärde, kus turvamees nad lava servast meetri jagu eemale kamandas. Kolmas lugu võttis Angie palged leemendama ning ta tõi endale musta värvi käteräti, millega ta vaheldumisi pühkis nägu ja lehvitas tuult. Laulude vahele oli ka üks saksofonilugu, kus pillimees ühe viieminutilise hingetõmbega pika vinge jorina lendu lasi. Angie saabus tagasi ja hõikas - voos it meizinng? Ohvkooz, mõtlesin mina. Laulud jätkusid vahet pidamata. Kuldses pluusis korpulent astus lavalt alla rahva sekka ja muudkui lõõritas. Tagasi lavale jõudes jättis oma kontskingad keset lava vedelema ja patseeris sukkis edasi. Tore vahepala oli ka laulujärje edasiandmine taustalauljatele ja pillimeestele.Kaks taustatüdrukut solistidena olid väga efektsed. Üks noist laulis isegi kõrgemalt kui Angie ise. Sammtaimzz, sammtaimzz.... Pillipoistest astus esimesena mikri taha klahvpillimängija. Teisena tuli mürakas trummar. Trumme läks samal ajal taguma kidravend ja kidravenda asendas klahvimees. Lõpuks nuias Angie publikult välja pisituledemere. Kõik moblad ja muud asjandused pandi valgust näitama. Pärast poolteist tundi järjepanu kestnud kontserti teenis esinenud seltskond ülivõimsa aplausi. Mitmeminutiline plaksutamise ja vilekooriga teeniti esinejatelt välja veel paar lisalugu nende uuelt plaadilt. Mina tagusin oma pihud tuimaks. Küllap tegid sama ka kõik ülejäänud tuhanded kontserdikülastajad.
Kuna minu musikaalsus on võrreldav elevandi omaga, siis muusika kohtai ei oska ma midagi mõistlikku kosta. Mulle meeldis, suisa väga meeldis. Võrratu. Senikogematu. Jazzmuusika sündmusena väljakuulutatud etendus oli pigem jazzrocki kontsert. Mitte ainustki härivat heli ma ei kuulnud. Pillid mängisid väga puhtalt, lauluhääled oli kõva kooli saanud. Kui publiku kiljumised, kriiskamised, vilistamised ja käteplagin välja arvata, siis muusikapool oli nii kvaliteetne nagu tulnuks see fonogrammilt. Ja muidugi taolist häälekat kaasaelamist polnud ma seni kogenud veel ühelgi teisel kontserdil.
Olgu tänatud Eesti Päevaleht ja nende vahva loositiim! Üle eesistuja õla piiludes ilmnes, et tema pilet oli maksnud 400 krooni. Olen selliste kingituste poolt ja alati välmis noid vastu võtma.
Tore oli tagantjärele lugeda seda:
http://www.aripaev.ee/4296/rtt_syndmus_4296.html
Tellimine:
Postitused (Atom)
